Arhiiv: juuni 2012

“Doktor, minu mees ei pööra viimasel ajal mulle üldse tähelepanu. Ma loodan, et mõistate mind, milles on küsimus…?”
“Ja-jaa! See on väga hea, et te just minu juurde tulite. Mul on nimelt käsil raamatu kirjutamine sellelaadsetest probleemidest. Ma soovitan teile minu enda poolt välja töötatud ravimit, mida te panete kolm tilka tema supi sisse. Pärast aga palun teid taas minu juurde tulla ning tagajärgedest rääkida.”
Juba järgmisel päeval tormab arstikabinetti sama daam, kes tundub vahepeal tunduvalt noorenenud ning sära silmades:
“Doktor, teie ravimil on vapustav mõju! Mees sai mõned lusikatäied suhu võetud, kui haaras laualinast, tõmbas kõik laualt maha ning osutas mulle sealsamas laual täit tähelepanu!”
“Jah? Väga huvitav! Ma paluksin teid järgmisel korral täpselt samas olukorras katset korrata, kuid piirduge seekord kahe tilgaga. Pärast aga räägite mulle, mis toimus.”
“Mul on väga kahju, kuid täpselt samas olukorras pole mul võimalik seda korrata, sest sellesse restorani meid enam sisse ei lasta…”

Naine uurib turul müügil olevaid viinamarju.
“Kas need on head viinamarjad?” küsib ta müüjalt.
“Väga head ja magusad,” kiidab müüja.
“Lubage siis mulle kilo jagu. Mu mees armastab selliseid lausa hullupööra… Ega te nendest juhuslikult mingi mürkkemikaaliga üle pole käinud?”
“Ei ole, aga vihjeks võin öelda, et siit mõne sammu kaugusel olevas kioskis on müügil väga kvaliteetne rotimürk…”

Üks raamatupidaja ütleb teisele:

Mul on nii rasked ajad – aastaaruanne ja puha. Kuule laena mulle oma pastakat – see toob õnne!

Teine vastab: Ei saa, ma juba laenasin. Sõbral käis maksuamet sees ja ta näris kõik oma pastakad hirmust puruks.

Kukkusid hunt, karu ja põder püünisesse. Aeg läheb ja nälg hakkab näpistama. Arutavad, et keegi tuleks ära süüa – muidu surevad kõik nälga, aga siis on lootust, et mõnigi jääb ehk ellu. Hunt ja karu leiavad, et kuna põder on taimetoitlane ja neid süüa ei saa, tuleb just põder nahka pista.

“Mnjaa, teie argumendid on kaalukad, neile vastu vaielda ei saa. Olen nõus,” ütleb põder. “Mul on aga üks palve enne surma – kui ma veel vasikas olin, kirjutas isa mulle midagi tagumiku peale. Ma tahaks hirmsasti teada, mida.”

Hunt ja karu lähevad põdra tagumikku uurima, too aga virutab tagajalgadega mõlemale paraja obaduse. Hunt on kohe surnud, aga karu veel vaagub hinge ja pomiseb käpaga otsaette lüües: “Mida kuradit ma sinna küll ronisin, ise ei oska lugedagi!”

Loo moraal on, et enne teistele turgudele minekut tuleb ikka kõigepealt lugema õppida!