Arhiiv: august 2012

“Näe, Robert! Pole sind ammu näinud. Mis uudist?”
“Mis seal ikka. Noh, ma võtsin naise.”
“Vaat kui vahva!”
“Mis seal vahvat – naine on suur ja kole nagu orkaaan Berta.”
“Siis on sandisti.”
“Nojaa, aga ta on ka kole rikas.”
“Vaat on hea.”
“Head pole selles midagi – ta on ihne nagu šotlane…”
“Siis pole küll kiita midagi.”
“Pole viga, ta ostis mulle suure maja.”
“Vaat kui kihvt!”
“Aga maja põles eile maha.”
“Oi taevas! See on küll kurb lugu!”
“Mis ta nüüd nii kurb on – mu naine põles ka majja sisse…”

“Naistega on igavene häda. Hiljuti tülitsesin oma naisega. Nüüd on ta solvatud ja vaikib juba nädal aega,” kurdab mees.
“Ütle kähku, mida sa talle ütlesid?” küsib naaber.
“Kaks asja: “Kõik mis meil on, tõin mina kaasa. Mis oli sinul enne meie abiellumist?”
“Rahu ja uksevõti,” vastas naine.”

‎19. sajandi Inglismaa.

Pühade puhul on kõik lord Williami teenrid ja toatüdrukud vaba päeva saanud. Lord William, tema naine ja kaks tütart söövad õhtust, kuid pole kedagi, kes nõusid peseks. Nad otsustavad mängida vaikimismängu: see kes vastu ei pea ja esimese sõna ütleb, peab kõik nõud puhtaks pesema.

Pere istub laua taga ja vaikib. Neile tuleb külla vanema õe peigmees, nemad aga istuvad ega lausu talle vastuseks sõnagi. Peigmees tõstab pikemalt mõtlemata oma pruudi seeliku üles ja hakkab temaga seksima. Kõik vaikivad edasi. Siis seksib peigmees noorema õega, seejärel leedi Williamiga, vaikus aga ei katke. Rahulolev peigmees valmistub juba lahkuma, kui talle meenub, et tema kalessi rattad kriuksuvad.

“Ega teil vaseliini pole?” pöördub ta vaikiva seltskonna poole.

“Ei ole,” vastab lord William ja läheb nõusid pesema…

“Noh, kodanik, kas te teate, miks siis teie siin olete?” küsib kohtunik irooniliselt.
“Muidugi, härra kohtunik. Ma sõitsin liiga aeglaselt.”
“Ärge hakake siis nalja viskama! Mees kihutab 150-kilomeetrise tunnikiirusega läbi linna ja tal jätkub veel jultumust kinnitada, et ta sõitis liiga aeglaselt!”
“Täpselt nõnda, härra kohtunik. Mõelge ise – kui ma oleksin sõitnud sada kaheksakümmend kilomeetrit tunnis, poleks liikluspolitsei mind mingil juhul kätte saanud…”