Arhiiv: märts 2013

Varsti on lihavõtted.
Istume jällegi koos perega hommikulaua taga, joome kohvi ja teed või mahla. Tuleb ämm ning paneb lauale omatehtud lihavõttepiruka. Meie joome kohvi ja teed, aga lihavõtte pirukat ei puutu keegi. Lõpuks tõuseb ämm, pakib oma lihavõttepiruka kotti ja lahkub. Nõndaviisi on see kestnud juba aastaid, see on muutunud perekondlikuks traditsiooniks. Ämm pole selle aja jooksul peaaegu üldse muutunud ja lihavõttepirukas oleks ka nagu äsja ahjust võetud.

Baari astub klient, vaatab ettevaatlikult ringi ja kui näeb, et baar on tühi, tellib pitsi konjakit. Korraga märkab, et keegi vaatab aknast sisse. Klient põgeneb ummisjalu tagauksest välja. Mees akna tagant astub baari ja joob letile jäänud pitsi tühjaks.
“Kuidas te julgete?” küsib baarimees. “Klient võib ju tagasi tulla.”
“Ärge kartke, ei ta tule.”
“Kust te seda teate?”
“Tean väga hästi. Me töötame koos. Tema on karskusseltsi esimees, mina aga sekretär.”

Õpetaja laseb koolis lastel jutustada loo ning seejärel sõnastada jutustet loo moraali. Väike Jane vastab esimesena.
“Minu vaenamtel on talu. Ükskord viisime mune linna turule ning kõik munad olid auto esiistmel korvi sees. Aga tee oli väga auklik ja osa mune läks katki. Loo moraal on see, et ära hoia kõiki mune ühes korvis.”
Järgmisena vastab väike Tim.
“Minu vanemad on ka farmerid. Kanalas oli hästi palju mune, kuid tibud koorusid ainult pooltest munadest. Loo moraal on see, et tibusid loetakse sügisel.”
Väike Johnny tahab ka kangesti oma lugu rääkida ja õpetaja lubabki. Johnny hakkab pihta:
“Minu tädi Karen oli Lahesõja ajal lendur. Ükskord läks ta missioonile ning võttis kaasa pudeli viskit, automaadi ja matsheeta. Tädi jõi pudeli viskit ära ning lendas välja. Paraku kukkus lennuk alla ja tädi leidis end vastamisi saja vaenlase sõduriga. 60 neist tappis ta automaadivalangutega, 30 lõi matsheetaga maha ning kümme tappis paljaste kätega.”
“Johnny, mis siis selle loo moraal veel on?!” päris õpetaja.
“Loo moraal on see: isa ütles, et ära tülita tädi Karenit, kui ta on joonud.”

Pubis arutavad kolm meest teemal, milline on nende elus olnud kõige õudsem ja verd tarretama panev heli.
“See oli siis, kui olime järve peal kalastamas. Tuli tuul ja jää hakkas ümberringi murduma ja pragunema. Siiani kuulen seda häält veel unes!”
“Minul oli jälle selline juhus, kui töötasin kaevanduses ja tugistus hakkas varisema. Imekombel pääsesime.”
“Minul oli juhus, kui olin naisterahvaga voodis ja äkitselt tuli mees koju, nii tasa, et me ei kuulnudki. Mina hüppasin paaniliselt aknast välja!”
“Ja kus see hääl siis oli?”
“Vaadake aknast ma hüppasin välja küll, aga selle naise mees haaras mul munadest kinni. Siis ma kuulsingi oma elu hirmsaimat metallikriginat, kui ta püüdis hammastega oma taskunoa tera avada!”

Mees läks hambaarsti juurde palus kuus hammast välja tõmmata. Tohter ütles, et korraga üle kahe ei saa. Kui patsient ikkagi peale käis, jäi tohter nõusse, kuid võttis mehelt tema nõudmise ja tervise kohta allkirja. Kui “töö” oli tehtud ja patsient toolist tõusis, leemendas ta otsaesine higist.
“Kas ma tegin teile haiget?” muretses arst.
“Oh ei. Ma olen elus üldse vaid kaks korda valu kannatanud.”
“Ja millal siis?”
“Olin jahil. Korraga tundsin, et pean põõsa taha kükitama. Aga keegi oli sinna rebaserauad pannud. Ja need ei haaranud nüüd muud kui…”
“Ja teine kord?”
“Kargasin üles vähemalt meetri kõrgusele, kuid rebaserauad olid maas kinni vaid poolemeetrise ketijupiga.”