Arhiiv: august 2014

Alljärgnev seletuskiri on saadetud ühele Šveitsi Kindlustusametile ja kirjeldab ühte mõtlematut teguviisi.

“Vastuseks Teie palvele lisainformatsiooni osas tahaksin ma Teid teavitada järgmises: õ
nnetuse kirjeldamise 3. küsimuse vastusena kirjutasin ma oma õnnetuse põhjuseks “mõtlematu teguviis”. Teie palusite mul seda täpsemalt lahti seletada, mida ma käesolevaga ka teha püüan.

Elukutselt olen ma katuse-panija/katuse-katja. Õnnetuse päeval töötasin ma üksinda ühe seitsmekorruselise uusehituse katusel. Kui ma oma tööga valmis sain, oli mul 250 kg katusekive üle jäänud. Kuna ma neid treppi mööda alla tassida ei tahtnud, otsustasin ma need tünniga, mis oli kinnitatud köie otsa ja mis omakorda jooksis üle rulli, hoone väliskülge pidi alla lasta.

Niisiis kinnitasin ma all köie maa külge, läksin katusele ja laadisin tünni täis. Siis läksin ma jälle alla tagasi ja sidusin köie lahti. Ma hoidsin seda kindlalt käes, et siis 250 kg katusekive aeglaselt alla lasta.
Kui Te 11. küsimuse vastusest õnnetuse kirjeldamise formularis järele vaatate, märkate Te, et minu tookordne kehakaal oli umbes 75 kg. Kuna ma olin väga üllatunud, kui äkitselt maapinna jalge alt kaotasin ja mind ülespoole tõmmati, kaotsin ma oma otsustamisvõime ja unustasin köiest lahti lasta…

Ma usun,et siinkohal ei pea ma ütlema, et ma aina suurema kiirusega hoone külge pidi üles kihutasin. Umbes kolmanda korruse kõrgusel kohtusin ma tünniga, mis ülevalt tuli. See seletab minu koljuluumurru ja murdunud rangluu. Vaid põgusa pidurduse järgselt jätkasin ma üleskihutamist ja ei peatunud enne, kui mu käe esimesed sõrmelülid olid rulli vahele muljutud. Õnnekombel säilis mul kiire otsustusvõime ja ma hoidsin valust hoolimata kogu jõuga köiest kinni.

Ometigi paiskus tünn umbes samal ajal vastu maad ja tünnipõhi lõi tünnist lahti. Ilma katusekivideta kaalus tünn umbes 25 kg. Siinkohal viitan ma veelkord minu 11 küsimuses äratoodud 75-kilosele kehakaalule. Nagu Te endale ette võite kujutada, alustasin ma nüüd kiiret laskumist. Kolmanda korruse kõrgusel kohtusin ma jälle, seekord altpoolt tuleva, tünniga. Sellest tulenevalt minu mõlemad murdunud pahkluud ja marrastused minu jalgadel ja alakehal.

Kokkupõrge tünniga aeglustas minu kukkumist, nii et minu vigastused kokkupõrkel kivihunnikuga olid kaunis väikesed ja ma murdsin endal vaid kolm selgroolüli. Mul on siiski väga kahju Teile teatada, et kui ma kivihunnikul lebasin ja tühja tünni üleval kuuenda korruse kõrgusel enda kohal nägin, veelkord oma otsustamisvõime kaotasin! Ma lasin köiest lahti, mispeale tünn seekord vahepeatuseta alla tuli, mul kolm hammast välja lõi ja ninaluu murdis…”

Mehe korterisse tungib naaber, tige nagu herilane.
Vaatab vannituppa, rõdule ja tualettruumi, ise röökides:
“Kuhu sa mu Mari peitsid, lurjus?”
“Siin pole kedagi peale meie!” vastab mees. “Ja milleks mulle üldse selline krõhva nagu teie naine…?”
“Ah nii! Sa vaata parem ennast, milline krokodill sa ise oled!” karjub naabrinaine tulivihaselt ja ronib riidekapist välja…

Üks noor teismeline tütarlaps töötas vabal ajal prostituudina.
Mõistetavatel põhjustel hoidis ta oma tegevust kiivalt saladuses ka oma vanaema eest.
Ühel ilusal kevadõhtul aga tegi kohalik politsei oma järjekordse haarangu lõbumajas ning arreteeris grupi prostituute, nende seas ka meie kõnealuse noore tütarlapse.
Prostituutidele anti korraldus üles rivistuda maja ees oleval kõnniteel.
Ja kes muu juhtus sealt mööda minema, kui mitte noore tütarlapse väike väeti vanaemake!
Loomulikult sattus meie kõnealune tütarlaps meeleheitesse.
Ja otse loomulikult märkas vanaema oma lapselast, astus lähemalt ja küsis kohe uudishimulikult:

“Armas laps, miks sa siin ometi niimoodi rivis seisad?”
Meie kõnealune tütarlaps ei soovinud kohe kindlasti avaldada oma väikest saladust ning mõtles kiirelt välja väikese jutukese:
“Vaata vanaema – mõned head inimesed jagavad tänaval möödakäijatele apelsine. Ja ma ootan hetkel järjekorras, et kah mõned apelsinid endale saada…”
“Oo kui kena neist,” lausus vanaema. “Ma arvan, et ma võtan mõned apelsinid ka endale,” ning nende sõnadega astus vanaema rivi lõppu.
Samal ajal aga astus politseiohvitser tütarlapse juurest tütarlapse juurde ning küsitles järjest neid kõiki.
Lõpuks jõudis ohvitser rivi lõppu, meile nüüdseks tuttavaks saanud tütarlapse vanaema juurde.

Ohvitser oli täiesti jahmunud.
Kogeledes küsis ta: “Aga… te olete ju nii vana… kuidas te nendega hakkama saate…?!?”

Vanaema vastas heatahtlikult: “Pojake, siin ei ole ju midagi keerulist! Ma võtan oma proteesid suust, tõmban neil naha maha ja lihtsalt imen nad tühjaks!”

Mees tuleb hilja õhtul komandeeringust ja läheb joonelt magamistuppa, kus järgneb kirglik seks.
Pärast seksi läheb mees kööki, kus näeb oma naist askeldamas.

Mees imestunult: “Kuidas sa küll kööki jõudsid tulla? Kes siis magamistoas on???”
Naine hõikab magamistuppa: “Ema, miks sa ei öelnud, et mu mees koju tuli?”
Ämm: “Sa ju tead, et ma juba 2 aastat ei räägi su abikaasaga sõnagi!”