Kategooria: Anekdoodid

Tšuktši käis Moskvas ja kui koju tagasi jõudis, küsisid teised, et mis seal põnevat toimus.

Tšuktši ütles, et lärmi oli jube palju, et kusagil Ukrainas oli katlamaja õhku lennanud.

“Kas nii väikesest asjast annab siis lärmi lüüa?” imestasid teised.

“Nojah, aga radiaator oli leitud kuskilt Rootsist….”

Veinifirma agent püüab restoraniomanikule oma kaupa pähe määrida:
„Te lihtsalt peate meie fantastilist veini ostma!“
„Mul pole punast veini vaja!“
„Aga te vähemalt proovige meie veini!“
„Mul on praegu veini rohkem, kui lattu mahub…“
„Siis vähemalt nuusutage meie veini, otse pudelist.“
„Veel üks sõna, ja ma viskan teid trepist alla!!!“
„Aga meil on ju nii hea vein…“
Omanik täidab oma lubaduse ja virutab agendi trepist alla.
Too lebab tükk aega maas, ajab end siis vaevaliselt püsti, komberdab trepist üles ja pöördub taas omaniku poole:
„Punase veiniga on kõik selge. Aga mida te meie valge veini kohta ütlete…?“

Kuigi ristmikul põles punane tuli, ei vähendanud roolis istuv Giorgi kiirust ja sõitis rahumeeli läbi.
Baltlasest külaline oli šokeeritud, kuid Giorgi rahustas teda:
“Kõik ässad sõidavad meil Kaukaasias niimoodi!”
Sama lugu oli järgmisel ristmikul.
Siis aga jõuti foorini, kus põles roheline tuli.
Giorgi pidurdas ja veeres lausa teokäigul ristmikule:
“Iga hetk võib punase tule poolt mõni äss tulla!!!”

Asotsiaal saab ootamatult suure päranduse ega oska sellega midagi peale hakata.
Sõbrad soovitavad tal endale kõigepealt korralik elamine soetada.

Asotsiaal läheb kinnisvarabüroosse:
„Kas teil Tallinna kesklinnas mõni kuiv kelder on müüa?“
„Ei, keldrit ei ole. Aga meil on katusekortereid.“
„Mis asi see katusekorter on?“
„Noh, umbes midagi pööningu tüüpi…“
Asotsiaal krimpsutab nägu, kratsib tagumikku ja teatab siis:
„No kurat temaga, andke siis pööning, aga ainult vaatega tagahoovi ja prügikastide poole!“

Ühel hommikul sisenes Stirlitz Mülleri kabinetti.
Müller istus väga morni näoga toolil.

“Härra gruppenführer, mis on juhtunud? Kas venelased juba Berliinis?”
“Jätke oma lollid naljad! Ma nägin täna kohutavat und, milline näeb maailm välja 70 aasta pärast aastal 2015 ja see pani mind õudusest värisema.”
“Tohoh, mis seal siis nii õudust tekitavat oli?”
“Kujutage ette, Saksamaad juhib mingisugune eit, välisminister on homo, Daimler-Benzi tehastes töötavad türklased, Saksamaa maksab Kreeka ja Hispaania võlgu, võimsate sõjaväe paraadide asemel toimub Berliinis geide rongkäik, me maksame juutidele suuri rahasid ja täidame ühe mustanahalise ameeriklase käske, fašistid on Kremlis, aga mitte Reichstagis, Venemaa sõdib Ukrainaga ja Saksamaa, kujutage ette, Stirlitz, Saksamaa veenab Venemaad lõpetama sõda Ukrainas, KOŠMAAR!!!”

Kõnnivad blondiin ja brünett džunglis.

Äkitselt kargab põõsastest välja tiiger.

Brünett, pikalt mõtlemata, viskab tiigrile peotäie liiva vastu molu ja ronib puu otsa.

Kisab ülevalt blondiinile: “Roni kähku üles!!!”

Blondiin vastab: “Milleks?! Ega mina talle liiva silma visanud!!!”

Boss läheb paberihundi juurde ja küsib sekretärilt:

“Nii, mis nuppu ma pean vajutama?”

“Ei mingit nuppu, pista lihtsalt paber sinna pilusse.”

Boss pistabki ja küsib siis uuesti: “Aga nüüd millist nuppu? Mul on kolme koopiat vaja!”

Moskva. Lumi. Talv. Poiss taob jalgpalli ja äkki … klirr! Aken purunes! Õue tormab kojamees, karm vene kojamees luuaga ja kihutab poissi taga ajama. Poiss jookseb ta eest ja ise mõtleb: „Milleks see kõik? See uulitsapoisi imago, see jalgpall, kõik need sõbrad? Milleks ometi??? Mul on juba homseks kodused ülesanded tehtud. Miks ma ei istu kodus diivanil ja ei loe oma lemmikkirjaniku Ernest Hemingway teoseid?“
Havanna. Ernest Hemingway istub oma äärelinna villa kabinetis, viimistleb oma järjekordse romaani viimast peatükki ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Kuidas ometi on mind ära tüüdanud see Kuuba, need liivarannad, banaanid ja suhkruroog, see jube kuumus ja need kuubalased!!! Miks ma pole Pariisis, ei istu oma parima sõbra André Maurois’ga paari võluva kurtisaani seltsis, rüübates hommikust aperitiivi ja heietades maailma asjust?“
Pariis. André Maurois on oma magamistoas, silitab veetleva kurtisaani reit, rüüpab hommikust aperitiivi ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Oh kuidas on mind ära tüüdanud see Pariis, need jõhkrad prantslased, need nürimeelsed kurtisaanid, see Eiffeli torn, kus keegi sulle pidevalt pähe sülitab. Miks ei võiks ma olla Moskvas, kus on karge külm ja sajab lund. Miks ei istu ma oma parima sõbra Andrei Platonoviga ja klaasikese vene viinaga ning ei vestle temaga elu mõttest?“
Moskva. Pakane. Lumi. Andrei Platonov. Läkiläki peas. Vildid jalas. Luud käes. Ajab poisikest taga ja mõtleb: „Бл*, догоню — убью нах*й!“

Stjuardess:
“No miks te karjute? See oli lihtsalt turbulents ja paar õhuauku! Rahunege juba! Lase minust lahti! Lase lahti!!! Kõik on möödas, kõik on jälle normaalne. Istu! Istu juba ja hinga sügavalt!

Ja mis sinuga on? S*ttusid ennast täis? Pole hullu, kõigil võib juhtuda! Otsime sulle puhtad püksid! Noh, olete nüüd rahunenud? Tublid! Ma lähen siis tagasi reisijate juurde…”

Mees tuleb naabri juurde, märkmik käes, ja küsib: 
“Kas grupiseksist võtad osa?” 
“Aga kes seal osalevad?” uurib naaber. 
“Mina, sina ja sinu naine.” 
“Ei mina võta osa!!!” 
“Hea küll, ma tõmban siis sinu nime maha!”