Kategooria: Varia

Turundusest:
· Kui sa näed peol lahedat tüdrukut, lähed tema juurde ja ütled talle: “Ma olen rikas – abiellu minuga” – see on otseturundus.
· Kui sa näed peol lahedat tüdrukut ja sinu sõber läheb tema juurde ja ütleb, näidates sinu poole: “Ta on väga rikas, abiellu temaga” – see on reklaam.
· Lahe tüdruk tuleb peol sinu juurde ja ütleb: “Sa oled rikas, abiellu minuga” – see on brändi tuntus.
· Sa näed peol lahedat tüdrukut, lähed tema juurde ja ütled: “Ma olen väga rikas, abiellu minuga” ja ta annab sulle vastu kõrvu. See on kliendi tagasiside.
· Sa ütled lahedale tüdrukule: Ma olen väga rikas, abiellu minuga” – ja ta tutvustab sulle oma abikaasat. See on nõudluse-pakkumise lõhe.
· Enne, kui sa jõuad lahedale tüdrukule läheneda ja öelda: “Ma olen rikas, abiellu minuga” – tuleb sinu naine. See on uutele turgudele sisenemise piirang.

Head televaatajad, jätkame jalgpalli reportaaži!
Seis on 0:0 ja meie meeskonnal piisaks ühest väravast, et alagrupist edasi jõuda.
Ja nüüd kombineerivadki meie poisid keskväljal kaunilt, pall liigub jalalt jalale, möödutakse vastase keskkaitsest, 
sööt värava alla, möödutakse viimastest kaitsjatest ja meie poisid on neljakesi silmitsi vastasete väravavahiga ja tuleb pealelöök -
vääääääääääääääääääärrrrrrrrrrrrrdjad….!!!

Kuulsin uudistest, et Tallinnas on sadama kandis üks imelik koomusvärk püsti pandud. Nimelt on seal selline kraana, mis inimesi taevasse sööma vinnab. Ettevõtmisel nimeks uhke Dinner in the sky. Et siukest imeasja oma silmaga kaeda panin linna poole jugama.

Kohapeal aga selgus, et sellise entel-tenteli eest lausa 100 ja rohkem euri küsitakse. Lõin natuke nagu põnnama, 100 euri on ikka 100 euri.
Rehkendasin, et see on 6 rulli heina Punikule või uus hüdrovoolik traktorile, lisaks kukele vaja uut harja ning sulasele Karu õlut kütteks.

Kalkuleerisin edasi. Punikult saan piima, traktoriga künnan põllu peediks, kukk ajab hommikul ülesse, sulase käest saab vahel koos õlut võttes peksa aga mis ma sellest 100 eurosest maa ja taeva vahel kõlkumisest saan – ilmselt ainult gaasid ja muud midagi. Kukub veel kahvli otsast kallis toit alla ja siis oled sellest ka jäädavalt ilma – all ju terve parv linnavaeseid suud lahti ootamas, et pilvepiirilt jumalatelt veidi ambroosiat alla pudeneks.

Lõin käega ja tulin lönta lönta kodu maale tagasi aga see asi jäi mul siiski hinge veidi kipitsema. Tahaks ju ka teinekord ikka uusi asju proovida ja rikaste inimeste linnaglamuurist osa saada. Siis korraga aga sähvatas. Muidugi! Kui rahakott on õhuke, tuleb ise leidlik olla! Haarasin külmkapist paki viinereid, keetsin potitäie tatart ning kaks nädalat tagasi riigikogulasest farmeri karjamaal otsa lõpnud punnis kõhuga lehmast lasin kruusitäie keefiri kõrvale. Tarvilik kraam kaasas ronisin mõisa vana viinaköögi pika korstna otsa tühja kurepessa.

Oioioi… ai sa krt! Toidul oli kohe teine maitse ja minemine! Natuke võttis küll ses kõrguses südame alt iiveldama aga see võis ka vabalt juba veidi libedaks läinud viineritest olla. Aga tatar maitses küll nii nagu oleks kullateri söönud!

Ja see vaade! Kurepesast nägi kaugele kaugele, peaegu teise maailma otsa, ehk alevi teise serva. Poe juures paistis aga sedamoodi, et keegi urineeris sirelipõõsasse. Alguses ei saanud aru, et kes aga siis tundsin joa järgi ära, katkendlik ja vähese survega. Mati! Teisel pool aga riputas naabrinaine aluspükse nöörile kuivama ning kolmandas küljes tšillis koer kuudi ees ja desinfitseeris oma mune.

Kõlgutasin pesa serval jalgu ja õhkasin, ohh küll on ikka ilus. See ongi vist elu mida näitlejad ja ärimehed suurlinnades elavad. Oleks veel kauemgi kena vaadet ja head suutäit nautinud aga siis saabusid sireenide huilates kohale hunnik päästemasinad ning mind tariti korstna otsast alla.

Küsiti mult, et mis mul arus oli? Ma katsusin vastata, et aga pealinnas on selline mood kraana otsas hingepidet võtmas käia.

“Pealinnas pealinnas…”, põrutas päästja, “kle Vello, sa ju juba 42, kas sa siis ei tea, et las nemad seal pealinnas lasevad end kasvõi kraanaga kuu peale tõsta ega meie ei pea siin kõike lollusi kohe järgi ahvima!”.

Sel ajal kui minuga pragati, tekkis mul aga uus mõte, et oot-oot, kogu see õhtusöök, kogu see üritus peab ju kusagilt kaudu ükskord välja ka tulema. Kas siin ei ole mitte innovatsioonikoht? Prooviks selle asja ka taevastes kõrgustes ära.

Õhtuhämaruses ajasingi aiamaale kolmnurkredeli püsti, ronisin ise sinna otsa ning lasin püksid alla. Ai sa krt, kohe teine tulemine oli! Hoopis nüansirikkam ja meeldivalt õhuline. Sealsamas asjatades mõtlesin ärinime ka välja. Ega nüüd polegi muud, kui saadan selle maaelu pikalt, põrutan linna, küsin EAS´ist starditoetused peale, siis ajan oma Kakk in the sky redeli, Dinner in the sky kraana kõrvale püsti ja panen bisnessi käima!

Mainisin hommikul naisele, et panen õhtuks laua kinni.

Naine läks tööle elevas meeleolus.

Noh, ma olen mees, kes saab seda endale lubada, need paar naela ma ikka leian!

Haamer on mul varasemast olemas…

Tulen poest.

Söön käigult saia ja rüüpan keefiri peale.

Kõik vaatavad mind nagu mingit poolearulist.

Jalutaksin ma õllepurk ühes käes ja sigaret teises, ei peaks keegi mind imelikuks!

Elanud kord mees, nimega John Seven ja kelle õnnenumbriks oli nr.7.

1977.aasta 7.juuliks, oma 77-ndaks sünnipaevaks, oli John Seven kogunud 777 777 dollarit.

Läinud siis John Seven 7.juulil, 1977.aastal, oma 77-ndal sünnipäeval hipodroomile ja pannud kogu kogutud 777 777 dollarit hobusele nr.7.

Ja ennäe imet – hobune tuligi seitsmendaks!

Trammipargis on juba kuhjade kaupa asju, sealhulgas rahakott märkimisväärse summaga laulupeolise jaoks!
Kaotatud esemed: mida teha, kui unustasin oma asjad ühissõidukisse?
Kui unustasite oma asjad bussi, palume helistada telefonil 643 4152, kui trammi, siis telefonil 643 4151, kui trolli, siis telefonil 643 4150, ja kirjeldada võimalikult täpselt kaotamise asjaolusid (liini number, kaotamise aeg jms) ning kaotatud eset. Kui lõpp-peatusse jõudes leiab juht ühissõidukit üle kontrollides mahaunustatud esemeid või toob mõni aus sõitja istmele unustatud asjad juhi kätte, kogutakse kaotatud esemed tööpäeva lõpuks kokku.

Marsruuttakso.

Esimeses reas istuvad kaks neidist ja räägivad omavahel üsna valju häälega.

Mis sa said? Ma sain tripperi.

A ma süüfilise!

Vedas sul. Ma oleks ise süüfilist tahtnud!

Ülejäänud reisijad kuulavad hämmeldunult. Ka juht jäi hetkeks kuulama.

Tüdrukud, teil pole siiski õigus, tripper on ikkagi parem, mul endalgi oli…

Tüdrukud vaatavad teineteisele pikalt päranisilmi otsa. Ülejäänud reisijad jälgivad vaikides mängu.

Lõpuks üks tüdrukutest kobiseb vaikselt: Meil oli täna meditsiinikoolis eksam. A mis teie siis mõtlesite?

Nii punast nägu nagu bussijuhil, polnud keegi kunagi enne näinud…

Mai tea, kuda see juhtus, et ma lasin end mutil ära rääkida, et läheme suveks maale vanaema juurde. Aga igatahes nii läks. Vist lubas spinneri osta.

Kohale jõudes tuli kohe esimene pauk – WIFIT ei olegi. Ma olin nagu, džiisas kus dšanglisse ma nüüd sattunud olen. WIFIT ei ole, mismõttes nagu? On selline asi üldse võimalik, et wifit ei ole?

Ooot oot aga mis mast see siis sealt üle võsa paistab, sealt peaks WIFIT küll tulema. Seda ma olen oma noores elus küll õppinud, et kui on mast, siis on ka wifi.

Vanaisa ütles, et see on sigala piksevarras, internetti sealt ei tule

Sigala piksevarras? Ok, cool cool… Internetti ei tule, aga mida sealt siis tuleb?

“Sitahaisu”

“Et siis no WIFI?

Vanaisa, “Nõu vihvi”.

Siis kutsuti sööma. Ma olin naq allright allright, tuju kohe tõusis… väike panini, kerge vanilla milkshake… ja siis tõstis Vanama pannkoogid lauale.

Ma olin nagu camoon…. fuk jälle pannkoogid. 3 aastat tagasi viimati käisin, siis olid ka jälle pannikad. Kaua võib? (loe edasi…)