Jänes ja karu sõidavad autoga. Tee ääres seisab rebane ja vehib sabaga. Karu käsib jänesel peatuda.
“Poisid, võtke mind peale, ega ma võlgu ei jää,” palub rebane.
Kui nad kohale jõuavad, küsib rebane:
“Kuidas tasuga jääb, kas võtan püksid maha või tahate pudelit?
Karu vaatab jänese poole, jänes hüüab:
“Anna pudel!”
Kodus teevad nad pudeli lahti ja joovad. Karu ütleb jänesele:
“See oli hästi tehtud! Milleks meile tema püksid?! Minule on nad väikesed, sulle suured!”

Kohtunik loeb ette otsust:
“… Seejärel võttis süüdistatav kirve ja lõi…”
“No on aga tõbras!” kostab saalist jäme mehehääl.
“… kannatanule õlga. Siis läks ta kuuri ja võttis sae…”
“Raisk, on ikka tegelane!” hüüab sama hääl.
Kohtunik tõstab pea:
“Vaikust saalis! Ma saan aru, et kuritegu on räige ja…”
“Midagi ei saa te aru! Ma olen süüaluse naaber, aga kui ma tahtsin talt kirvest või saagi laenata, siis ta vastas, et pole!”

“Isa! Mis on õnn?”
“Noh pojake, kasvad suureks, võtad naise ja saadki teada, mis on õnn!”
“Saan teada, mis on õnn?”
“Jah, aga siis on juba hilja…”

“Isa, miks sa abiellusid emaga?”
Isa pöörab pilgu ema poole:
“Näed naine, isegi laps imestab!”

 

Külamees astub kõrtsi, ühes käes jahipüss ja teises ämber sitta. Joob ära kannu õlut, viskab sitaämbri õhku ja tulistab selle puruks. Seejärel lahkub. 10 päeva pärast tuleb jälle kõrtsi ühes käes ämber sitta ja teises jahipüss ning küsib kannu õlut. …

‎”Pea nüüd hoogu, külamees”, hüüab kõrtsmik, “Me pole veel siin sinu eelmist sittagi jõudnud ära koristada. Mis sul viga on?”
“Treenin ennast ametnikutööks”, vastab külamees. “Omandan vajalikke oskusi – juua õlut, määrida kõik sitaga ja siis kaduda mõneks ajaks ning oodata kui keegi teine sinu sita ära koristab!”

Patsient kaebab psühhiaatrile:
«Doktor, mul käed värisevad!»
«Joote?» küsib arst.
«Jõin!»
«Suitsetate?»
«Suitsetasin!»
«Nii et jätsite need asjad ammu maha?»
«Ei, alles otsustasin jätta!»
«No näete! Teie alles otsustasite, aga organism juba kardab!»