Politseinik passib ühe baari juures, lootes tabada mõne purjus juhi.
Kätte jõuab baari sulgemisaeg ja rahvas valgub baarist välja autodesse.
Politseinikule jääb silma üks mees, kes väljub baarist eriti tugevasti tuikudes, komistab ja peaaegu kukub kõnniteel ning proovib võtmeid viie erineva auto peal, enne kui leiab enda oma.
Istunud rooli taha, jahmerdab mees mitu minutit võtmetega, enne kui auto käima saab. Selleks ajaks on kõik teised ammu ära sõitnud.
Viimaks saab mees auto käima, lükkab käigu sisse ja mõistagi ei jõua kuigi kaugele, kui politseinik ta kinni peab. Politseinik tutvustab ennast, palub näha mehe juhiluba ja leides, et see on korras, määrab alkomeetritesti.
Alkomeeter näitab 0.0
“Kuidas on see võimalik?” imestab politseinik.
“Täna õhtul oli minu kord peibutis olla…” vastab mees naeratades.

“Kuule, Robert, kes su silma siniseks on löönud?”
“Oh ära räägi! Olin eile sadamas ja trehvasin seal vana sõpra, kes parajasti pulmareisilt tuli.”
“No ja mis siis sellest?!”
“Mina olin see, kes soovitas tal selle naisega abielluda…”

“Kust sa selle juraka muhu otsa ette said?!”
“See on isa süü…”
“No seda ma küll ei usu, et su isa sind lõi!”
“Ega tema löönudki. Aga ma tahtsin rusikaga naela seina lüüa. Siis tuli isa, vangutas pead ja ütles, et poiss, pane õige oma pea tööle…”

Politseijaoskonda kargab sisse ärritunud mees, kes teatab: “Mu naine on eilsest saati kadunud!”
Konstaabel pärima: “Kui pikk ta on?”
“Mhmmm… nu nii keskmist kasvu…”
“Millised ta juuksed on?”
“Mhmmm… ei tea – pruunid vist…”
“Mis värvi silmad?”
“Ei mäleta…”
“No mis tal seljas oli?”
“Mantel, kingad, kübar vist… ja koer oli ka kaasas”
“Milline koer?”
“Šoti lambakoer. Kaalub täpselt 12 kilo. Pruunikarva, laik parema silma kohal, vasak tagajalg on täitsa hall, parem kõrv veidi longus, kaelas oli lai pruun nahkrihm, nimeks Max.”