Pärast restoranvaguni külastamist ei suuda üks rohkesti õlut tarbinud reisijatest kuidagi oma kupeed üles leida.
“Kas teile tõesti ei jäänud meelde kupee number või mõni iseloomulik tunnus?” küsib vagunisaatja.
“Jah, tõepoolest, ma mäletan hästi, et kupee akna all kasvas ilus kasesalu…”

“Kas tead, arst lubas mul juua ainult ühe pudeli õlut päevas.”
“Ja kuidas sa seda ettekirjutust järgid?”
“Kõige rangemal viisil. Joon päevas ainult ühe pudeli. Täna näiteks jõin 2005 aasta 20. ja 21. veebruari arvel.”

Mees istub baaris, aeg hiline. Vaja hakata koju minema. Üritab siis baaripukilt püsti tõusta, kuid jalad ei kanna ja prantsatab maha. Mõtleb, et roomab pool teed koju, ehk saab natuke kainemaks. Poolel teel üritab veel korra jalgu alla saada, kuid ei midagi, ei õnnestu. Roomab siis koduukseni ja proovib uuesti, kuid ikka ei midagi. No ei saa jalgu alla. Roomab siis voodisse ja uinub. Järgmisel hommikul naine hirmus kuri: “Olid eile õhtul jälle purjus.”
Mees hämmingus: “Kust sa tead?”
Naine vastu: “Kust ma tean, kust ma tean, ratastooli unustasid jälle baari!!”

“Nii hea, et me üksteisel olemas oleme!” ütles Siilike.
Karuke noogutas.
“Kujuta ette: mind ei ole, sina istud siin üksinda ja pole kellegagi juttu ajada.”
Karuke: “Aga kus sina siis oled?”
Siilike: “Mind ei ole.”
“Nii ei saa olla,” ütles Karuke.
“Aga lihtsalt kujuta ette, et mind üldse ei ole. Sina oled üksi.”
Karuke jäi mõttesse…
Mõne aja pärast ütles ta vaikselt: “Kui sind ei oleks…ei oleks mind ka… !”