Politsei peatab auto, mis kihutab Lasnamäe kanalis ühest teeservast teise ja vingerdab nagu uss.
Kui auto peatub, näeb politseinik, et selle roolis istub kaunis blondiin.
“Issand jumal!” hüüatab blondiin hirmunult. “Suur tänu, et mu pidama saite!!! Ma oleks praegu peaaegu surma saanud! Kui hirmus! Oehh!”
“Mismoodi surma?” ei saa politseinik aru.
“No sõidan ja korraga vaatan – otse minu ees on PUU! Keeran – UUS PUU! Keeran teisele poole – JÄLLE PUU! Ja siis veel ÜKS PUU!” kiljub blondiin.
Politseinik heidab pilgu autosalongi ja ütleb neiule:
“Palun võtke see lõhnakuusk peegli küljest ära!”

Jõuluõhtul aknad härmas,
keegi uksetaga lärmab.
Need on vintis päkapikud,
veidrikud ja imelikud.

Nendega koos jõulutaat,
kelle turjal õllevaat,
Käes tal soojad käpikud,
ja põues möned lapikud.

Räige möll siis läheb lahti….
hommikul ma ärkan sahvris.
Süda paha, pilt on taskus,
püstiseismine teeb raskust.

Jõulutaat on täis kui pinal,
magab vannis prillid ninal,
Kõiges süüdi päkapikud,
veidrikud ja imelikud….

Kaks soomlast istuvad talumaja ees.
Väljas on kõva pakane.
Üks mees on karvamütsiga, teine palja peaga.
“Kuule, Heikki, miks sa palja peaga oled? Külmetad ju! Väljas on 20 kraadi külma!!!”
“Vaata, Pertti, ükskord istusin maja ees, läkiläki peas, naaber kutsus viina jooma ja ma ei kuulnudki! Enam ma seda viga ei tee…”

Naine küsib mehe käest:
- Kallis, viska korra pilk aknasse. Kes see elukas meil seal aias ringi kondab?
Mees ohkab.
- Esiteks pole see mingi elukas, vaid lehm. Ja teiseks, pole see mingi aken, vaid peegel…

“Pööra sõna” jooma” eri aegades!” palub õpetaja Jukut.
“Ma joon, ma jõin, ma olen joonud,” vastab Juku.
“Aga kuidas saab tulevikku väljendada?” uurib õpetaja.
“Jään täis!”