Naine on oma abikaasa töö juures toimuval jõulubanketil.
Mees tutvustab naisele kolleege:
“See on meie asutuse direktor, see on seal tema naine ja see blondiin tema armuke. Näe, see mees seal hallis ülikonnas on meie personalijuht, tema kõrval seisab tema abikaasa ja see punapea seal eemal on tema armuke. Aga see pikk ja habemega mees seal on meie haldusjuht, tema kõrval seisab tema naine ja see
brünett daam on tema armuke!”
“Aga kes on see heledajuukseline ja sinises kleidis daam seal akna all?”
“See on minu armuke.”
Koju jõudes ütleb naine mõtlikult:
“Ma arvan, et meie armuke on ikka kõige kobedam….”

“Et pmst selles raamatus räägitakse Liblest kes on purjus ja lööb kella. Pärast kui Lible jäi vanemaks, õppis ta kinksepaks ja läks teise kohta elama. Siis ta võttis naiseks Helgi Sallo. Muidu elas ta Paunveres, aga pärast kolis Morna linna Õnne tänavale, millest ma olen telekas näinud saadet. Raivo E Tamm elab ka Mornas, aga ta on ka papades ja mammades. Ta oleks võinud olla ka Tõnisson, aga ta ei söö nii palju pekki, sest ta peab jooksma ja triatlonit tegema. Triatlonis on ujumine ka, aga seda tehakse suvel, kui jääd ei ole.
Seal Paunveres on nagu ka mõned teised nagu Lesta, Arno, Teele imelik Kiir ja Toots kes, aga võtab kooli kaasa kutsika, mis on hoopis väike koer. Julk Jüri annab talle vastu kukalt ja möliseb ka ta kallal, mis tegelt on üsna nõme, sest õpilastega pole vaja möliseda, sest see on ahistamine.
Selles raamatus on ka õpetaja, kes on Laur ja kes omab viiulit. Ta pmst võtab viiuli kooli kaasa. Jüri temaga ei mölise. Lauri pmst mängib viiulit nurga taga ja sel ajal on viiulimuusika, mille on kirjutanud Tormis, kes ise raamatus ei ole. Tormis on ise surnud, aga tema muusika on ikka veel filmis. Arnole viiul hullult meeldib ja ta kütab raamatu lõpus täiega soolot kuigi raamatu lõpus maitea, selle pärast et ma vaatasin tegelt filmi mis on raamatu järele tehtud. Raamat on paks.
Arno pmst kukkus külma vette ja ta jäi haigeks. Avandi tegi sellest pmst tujurikkujas filmi.
Teele kutsus ta pmst enda juurde, aga Arno ütles, et tal on kodus lilled. Tootsil olid tamasseri rauad ja ta lasi sauna akna puruks. Üks mees jooksis välja.
Tõnisson lasi enne raamatu lõppu selle faking parve põhja ja ta ütles et mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema. Aga nad tegelt ei tulnud kaklema, nad tulid niisama norima, aga siis nad kaklesid ja lest ütles, et kui ei jää kinni, tuleb lüüa. Jüri Julk pani Tõnissoni palvetama.
Margus Lepal olid saabaste küljes nööbid, aga rotid pmst viisid need nööbid ära. Rotid olid selles raamatus halvad. Nad võtsid ära ka Tootsi kapsaraua. Toots on nüüd ka surnud.”

Sergei Kraana, 12. b. Autori kirjaviis muutmata, hinne 5