Märksõna: aadress

Dialoog sekspoes:

“Teil on vaateaknal kunstpeenis.”

“Just täpselt! Kas te soovite seda osta?”

“Ei, aga võibolla on teil selle mehe aadress, kes oli selle vibraatori modelliks…?”

“Ma hoian alati taskus visiitkaarti oma aadressiga, et juhul, kui ma olen ennast pildituks joonud, saaks keegi mind koju viia,” räägib üks sõber teisele.
“Mis su aadress seal paberil siis on?” uurib teine.
“Pariis, Montmartre 141.”
“Oot-oot, sa elad ju Keilas!?”
“Ja siis??? See–eest olen ma juba kaks korda Pariisis käinud!”

Mees on politseijaoskonnas.
“Nii, te urineerisite avalikus kohas?”
“Jah, aga kuhugi polnud minna ja mul oli kõva häda.”
“Ahah. Teie dokument palun!”
“Mul ei ole dokumenti kaasas.”
“Miks? Peab ju kandma kaasas. Nimi ja aadress?”
“Jaagup Juurikas, Kuusepuu 4 korter 79.”
“Selge, kohe lähim patrull kontrollib, kas selles korteris elab teienimeline.”
Mõne aja pärast tuleb teade, et sellist inimest antud kohas ei ela.
“Kuule ülbik, tuled meile suu sisse valetama!! Rikkumine ei olnud suur, me oleksime sul lasknud minna aga nüüd saad küll tappa.”
Ja tümitamine algas.
“Noh, nimi ja aadress?”
“Jaagup Juurikas, Kuusepuu 4 korter 79, ausõna.”
“Mhh, olgu, lasen teisel patrullil kontrollida, äkki need tainapead ajasid midagi segi.”
Varsti teatatakse, et ei ela seal sellist.
“Ei noh, täitsa lõpp!!! Kohe me näitame sulle, kuidas meile valetatakse!”
Mees tambiti vaeseomaks ja visati uksest välja.
Komberdab vaarudes kodu poole, silmad sinised, kõrvus undab, ribid valutavad…….Jõuab juba oma korrusele kui naaber avab ukse:
“Noh, oled mulle pudeli võlgu! Täna käis politsei kaks korda sind otsimas, ma ütlesin, et siin ei ela sellist.”

Valitsus istub koos oma tavapärasel neljapäevasel koosolemisel.

Peaminister vaatab läbi valitsusele saadetud kirju kui äkki karjatab: “Vaadake seda kirja! See on saadetud Eesti suurimale vargale!”

Ministrid hakkavad sumisema, et kuidas kirja saatja julges midagi sellist teha!

Peaminister tähendab: “See mind ei häirigi kõige rohkem. Häirib hoopis see, kuidas postiljon julges selle tuua õigele aadressile?!”

Tänane küsimus “Seitsmestes uudistes:”
“Kas olete eluga Eestis rahul?”
Kui Jah, siis helistage 13011.
Kui Ei, siis helistage 13013.
Helistasin 13013.
“Tere, KAPO automaatsalvestaja kuuleb! Täname teid helistamast, teie number on salvestatud, aadress ja isik tuvastatud!”

Sõitsin bussiga.
Oleksin peaaegu juba jõudnud väljuda aga ikkagi jõudis see kuradi kontrolör peale ronida.
Kuna mul piletit polnud, kutsuti mind kaasa.
Istusin siis nende bussis ja mulle öeldi: “Andke midagi, millel on pilt ka peal!”

Ulatasin talle Mesikäpa šokolaadi paberi.
Selle peale karjus ta: “ID kaart anna!!!!”

Kuna mul seda kaasas polnud, siis ma ei saanud seda teha.
Ulatasin talle Milky Way paberi, ehk meeldib see rohkem, aga ei no kus sa sellega!
Tänapäeval pole ne
ed kontrolörid küll mitte millegagi rahul.
Siis nad küsisid mu nime.
Vastasin: “Mu nimi on Oledi.”
Selle peale jõllitasid nad üksteisele otsa ja ütlesid, et väga veider nimi.
Vastasin: “Absoluutselt ei ole! See on tänapäeval väga populaarne nimi, umbes nagu üksinda kodus olev Kevin. Näiteks mul koolis olid pooled klassikaaslased Oledid!”
Nad jäid selgitusega rahule, aga mind rahule ei jätnud ja muukui pärisid.
“Perekonnanimi?”
Vastasin: “Dikas.”
Kirjutati üles.
Järgmisena uuriti sünniaja kohta, vastasin 01.01.1982 ja et lühendatult võivad kirjutada 112, mis on ühtlasi ka mu telefoninumber.
Igatahes soovitasid nad mul nalja kuskil mujal teha ja tahtsid mu aadressi teada saada.
No mina küll ei hakka võõrastele ütlema, kus ma elan, jumal seda teab, mis motiividel nad seda küsivad!!! Äkki ronivad mu koju veel elama?!
Näiteks vaatan öösel mingit õudukat ja järsku mingi kuradi kontrolör kolistab mul ahju taga nii, et ma ei julge terve öö jooksul ennast enam liigutada! Või ronivad mu voodi alt mingid kuradi Freddy Krugeri käed välja ja hakkavad mind endaga kaasa tirima…Ei, pigem mitte!
Igatahes ütlesin, et mu aadress on Haua linn, Laiba tänav 84, korter 13. Kirjutati üles.
Siis sisestas tüüp mu andmed oma andmebaasi ja natukese aja pärast pistis karjuma: “SELLIST INIMEST EI OLE OLEMAS!!! SELLIST LINNA KA EI OLE OLEMAS!!! NÜÜD LÄHEME POLITSEISSE!!!”
Oi üllatust, või Eestis ei olegi Haua linna!
Aga minu süü see nüüd küll ei ole.
Igatahes hakkasin naerma, kuigi kontrolör leidis, et ma peaksin tegelikult nutma.
Vastutulelikkusest oleksin ju tegelikult võinud seda teha, aga ma ei viitsinud.
Jõudsime siis politseisse ja kohe kukkusid need kontrolörid mind laimama, et ma ei ütle oma nime ja valetan.
Nad ulatasid mu “andmed” politseinikule lugeda.
Politseinik vaatas konrolörile otsa ja hakkas talle ette veerima: “Oled idikas…”
Igatahes polnud selle politseiniku närvid ka korras ja ta läks lihtsalt tühja koha pealt jumala närvi. Kisendas mulle kõrva:” ÜTLE OMA NIMI!!!!”
Ja niimoodi mitu korda järjest.
See lõikas läbi pealuu nagu ketassaag ja ma otsustasin alla anda enne, kui ta mu kurdiks karjub.
Nagu mina oleks süüdi, et tema kontrolöre idikateks sõimab…
Tänapäeval on raske leida inimesi, kelle närvid korras oleksid…No ainult mina veel olen…

Tänaval seisab pisike poiss ja nutab.
Ligi astub politseinik ja uurib:
“Mis lahti, poiss?”
“Kaotasin emme äääära!” ulub poiss.
“Aga sa oma aadressi tead?”
“Jaaaa! Juku@hotmail.com.”
“Ptüi, kurat! Kus see veel on?! Aga oma nime sa ikka tead?”
“Administraator…”

Õpetaja palus emakeele tunnis teha lauseid, kus oleksid sees sõnad “igaks juhuks.”
Mari kirjutas: “Õue minnes võtan endaga kaasa vihmavarju – igaks juhuks, äkki hakkab sadama.”
Õpetaja kiitis.
Toomas: “Teatrisse minnes võtan kaasa binokli – igaks juhuks, äkki tahan laval midagi täpsemalt näha.”
Õpetaja kiitis.
Juku: “Meie naabrimehel on hiigelsuur peenis…”
Õpetaja katkestas ärritunult Juku lause: “Juku! Mis sellel on meie ülesandega pistmist?!”
“…Igaks juhuks võin ma Teile tema aadressi anda…” lõpetas Juku irvitades oma lause.