Märksõna: aken

Juku lõhkus sõpradega jalgpalli mängides naabri akna.

Ema riidleb ja ähvardab, endal naerukurd suunurgas:

“Seni, kuni isa uue klaasi tellib, tuleb sul ilmselt oma palja tagumikuga see naabrite aknaauk kinni katta!”

Klimp kurgus ja pisar silmas, küsib Juku: “Emme, aga kas sa lõunasöögi ajaks vahetad mind välja…?”

Pisut vindised Andres Oper ja Aivar Pohlak otsustasid kultuurimajja tantsupeole minna naisi rabama. Käisid veel põõsas pissil ja suundusid siis piletit ostma.
Aga oh õnnetust – kui Andresel oli ülikond ja sissesaamisega probleeme ei tekkinud, siis Aivar jäeti villase kampsuni ja jalgpallisaabastega ukse taha!
Aivar loopis tigedalt tukka ja pakkus välja, et Andres läheb sisse ja teeb talle akna lahti, küll tema vana spordimehena sisse ronib.
Nii juhtuski! Andres tegi akna laht
i ja suundus ise juba daame tantsule paluma.
Endale teadmata aga oli ta peale põõsaskäiku unustanud püksiluku lahti ja see ei jäänud daamidele mitte märkamata.
Kui Andres ühe kauni piiga ees tantsule kutseks maani kummarduse tegi, vastas too muigelsui:
“Mul on tunne, et aken on lahti ununenud…”
“Jaa, ma tean seda! Kohe ilmub sealt minu karvane sõber ja ma saan teile teda tutvustada!”

Moskva. Lumi. Talv. Poiss taob jalgpalli ja äkki … klirr! Aken purunes! Õue tormab kojamees, karm vene kojamees luuaga ja kihutab poissi taga ajama. Poiss jookseb ta eest ja ise mõtleb: „Milleks see kõik? See uulitsapoisi imago, see jalgpall, kõik need sõbrad? Milleks ometi??? Mul on juba homseks kodused ülesanded tehtud. Miks ma ei istu kodus diivanil ja ei loe oma lemmikkirjaniku Ernest Hemingway teoseid?“
Havanna. Ernest Hemingway istub oma äärelinna villa kabinetis, viimistleb oma järjekordse romaani viimast peatükki ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Kuidas ometi on mind ära tüüdanud see Kuuba, need liivarannad, banaanid ja suhkruroog, see jube kuumus ja need kuubalased!!! Miks ma pole Pariisis, ei istu oma parima sõbra André Maurois’ga paari võluva kurtisaani seltsis, rüübates hommikust aperitiivi ja heietades maailma asjust?“
Pariis. André Maurois on oma magamistoas, silitab veetleva kurtisaani reit, rüüpab hommikust aperitiivi ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Oh kuidas on mind ära tüüdanud see Pariis, need jõhkrad prantslased, need nürimeelsed kurtisaanid, see Eiffeli torn, kus keegi sulle pidevalt pähe sülitab. Miks ei võiks ma olla Moskvas, kus on karge külm ja sajab lund. Miks ei istu ma oma parima sõbra Andrei Platonoviga ja klaasikese vene viinaga ning ei vestle temaga elu mõttest?“
Moskva. Pakane. Lumi. Andrei Platonov. Läkiläki peas. Vildid jalas. Luud käes. Ajab poisikest taga ja mõtleb: „Бл*, догоню — убью нах*й!“