Märksõna: allah

Endises Nõukogude Liidus otsustati uurida, milline on tegelikult inimeste ja ahvide sugulus.
Üks osa testist oli emaahvi rasestamine nii, et isaks oleks inimene.
Selle õnnestumist taheti uurida ka nii, et see oleks täidetud loomulikul teel.

Vabatahtlike leidmiseks pandi Pravdasse kuulutus.
“Tõuaretuskatse! Otsitakse vabatahtlikku, kes on valmis rasestama ahvi. Kompensatsioon 2000 rubla!” 
Moskva ülikooli päriliku teaduse osakonna õue järgmisel hommikul oli üsna rahvarohke.
Seal oli palju vabatahtlikke, enamasti araablasi ja somaallasi.
Esimesena pääses sobivusanalüüsi üks araablane, kes tundus olevat sobiv katsealune.
Tal oli kolm tingimust: esiteks ei tohiks naine eksperimendi kohta midagi teada. Teiseks, võimalik järglane tuleb kasvatada Allahi usku.
Kolmandaks küsis ta:
“Kas on võimalik, et maksan selle 2000 rubla kahe osamaksega…?”

Jumal ja Jeesus vaatavad kodus telekat.

Uksekell heliseb.

Jeesus läheb avab ukse.

Ukse taga on Allah.

Jeesus hõikab pead keerates toa poole: “Vanamees, mis sa tellisid omale kebabi või?!”

Sõbranna tuli mulle külla ja me jäime pikemalt hilja peale istuma.
Nii et otsustasin minna teda saatma.
Aga mu spordipükstel läks kumm katki, sidusin püksid ülevalt kokku, millega juhtus, mingi traadijupiga – öösel pole ju midagi näha.
Sain sõbranna marsuuttakso peale pandud ja hakkasin koju tagasi kõndima, kui äkki põõsastest hüppas välja kaks bandiidi näoga meest: 

“Noh, Kiisuke, tore, et saabusid! Võta riidest lahti, kui elada tahad!”
Ehmatasin muidugi, aga olin sõnakuulelik – hakkasin pükstel elektrijuhtmete sõlme lahti harutama.
Mehed muidugi märkasid seda ja küsisid, et mis juhtmed need veel on.
Äkki lõi mulle pähe mõte – mul tekkis šanss!!!

“Praegu, – räägin, – saad teada, “JUMALASALGAJA”. Allah Akbar”!!!

Sportlased need mehed muidugi polnud, kuid oma jooksuga oleksid nad koju olümpiakulla küll toonud…