Märksõna: ameerika

Väikesest Läti külakesest pärit poiss oli koos vanematega külastamas Ameerikat.
Poiss seisis koos isaga suures mitmekordses ostukeskuses ja vahtis suu ammuli kahte läikivat hõbedast seina, mis käisid aeg-ajalt lahti ja siis uuesti kokku.

“Mis asi see veel on, isa?” küsis poiss.
Isa vastas: “Poeg, ma ei ole oma elu sees midagi sellist näinud! Ma ei tea, mis see on.”
Samal ajal, kui nad pärani silmi seal seisid ja vahtisid, sõitis ratastoolis vanem naine nende liikuvate seinte juurde ja vajutas nuppu.
Seinad avanesid ja naine veeres nendest läbi väikesesse ruumi.
Kui sein sulgus, vaatasid isa ja poeg kuidas seina kohal numbrid põlema läksid.
Natuke aega läks mööda ja numbrid jäid uuesti väiksemaks.
Seinad avanesid ja välja astus ihaldusväärne noor 24-aastane neiu.

Isa pojale: “Ruttu! Kutsu oma ema!!!”

Ameeriklane on Inglismaal külas ja vaatab, kuidas majaperemees habet ajab habemenoaga.

“Aga meil Ameerikas on tänavanurkadel masinad, paned lõua sisse ja ajab habeme ära!” uhkustab ameeriklane.

Inglane: “Oot, aga lõuad on ju kõigil erineva kujuga…?”

Ameeriklane: “Esimene kord on jah…”

Kalevipoeg ärkas, ringutas, peeretas, mille tagajärjel lagunesid mõned tsüklonid, mis ähvardasid Ameerika kohale orkaane tekitada ja hakkas mõtlema. Ta mõtles, et kuradi jama – igasugustel molkustel on äriideed, aga mul pole ainsatki. Mõtles päeva, mõtles teise ja tüki kolmandatki, ja siis tal sähvatas, sest vahepeal oli Kaval-Ants Lätist mõned rekkatäied hüva humala- ja hundijalavett kohale veeretanud. Ja välja mõtles!
Ta lõi Kaval-Antsuga õllekruusid kolinal kokku, naeratas
 salakavalalt ja lõi Antsu õlale sihukese sõbrapatsu, ei viimane koos pingi jäänustega laua alla vajus.
“Mille eest see nüüd oli,” virises Kaval-Ants, vii mind kohe röntgenisse, mul on kindlasti rangluu murd!”
“Ähh, mis sa vingud, tõmba parem tou kangemat mandlite vahele,” lükkas Kalevipoeg tagasihoidliku pool ämbritäit viina Antsu lauapoolele. “Aga meie asutame nüüd restorani, mis lahendab rahvusvahelised vastuolud!”
Kaval-Ants nägi välja nagu miljon üksteist mittemõistvat küsimärki. “Ära pabista,” lohutas Kalevipoeg, “ma mõtlesin juba kõrtsi nime ja menüü välja!”
“Nohhhhhhhhhhhhhh???”
“Nimeks saab ALLAHI HALA ja teenindame eelisjärjekorras parasiite.., noh, neid, keda pagulasteks nimetatakse. Menüüs on vaid 1 söök ja 1 jook! Köögis lihtne, toorainega jama pole ja isegi kokka pole vaja – ise teeme valmis ja ise jagame kasumi omavahel!”
“No ja mis imeroog ja jook see siis on, et ainult nii nigela menüüga kasum tekib,” ei mõigand Ants asjast muffigi.
“Sea persepeki hautis kitsekuse kastmes, selle hõrgutise allaloputamiseks majajook – tehnilise piirituse segu atsetooni ja maomahlaga! Aga kasum tekib sponsorite heldest käest, ja küllap minu idee neid juba karjakupa kohale meelitab!”
“Ja kust me seda maomahla saame,?!” ehmatas Ants ära.
“Lollakas, see on ju klientidel endal olemas! Ja kui nad seda komplektlõunat ära ei söö, siis elamisluba, tööd ega kodakondsust ei saa!”

Aurik Ameerika turistidega hakkas ootamatult uppuma.

Kõik reisijad tormavad päästepaatide juurde.

“Palun ilma paanikata!!!” kuuldub valjuhääldist kapteni hääl. “Esimeses järjekorras päästetakse turistid, kes sõidavad järelmaksuga!”

Lennuk on alla kukkumas.
Lennukis on 4 reisijat, kuid ainult 3 langevarju.

Esimene reisija ütles: “Mina olen parim NBA korvpallimängija. Minu miljonid fännid vajavad mind, ma ei saa praegu veel surra!”
Võttis esimese koti ja hüppas lennukist välja.

Teine reisija, Donald Trump, ütles: “Mina olen äsja valitud USA president, mina olen kõige targem president Ameerika ajaloos, inimesed ei taha, et mina surma saaksin!”
Ta võttis teise koti ja hüppas lennukist välja.

Kolmas reisija, paavst, ütles neljandale reisijale, 10-aastasele poisile: “Mu poeg, mina olen juba vana ja mul ei ole enam palju aastaid elada jäänud. Sinul on veel pikk elu ees, ma ohverdan ennast. Võta see viimane langevari.”
Poiss vastas; “Ei ole vaja, teie pühadus! Meie mõlema jaoks on veel langevari. Ameerika kõige targem president võttis minu koolikoti…”