Märksõna: andre-maurois

Moskva. Lumi. Talv. Poiss taob jalgpalli ja äkki … klirr! Aken purunes! Õue tormab kojamees, karm vene kojamees luuaga ja kihutab poissi taga ajama. Poiss jookseb ta eest ja ise mõtleb: „Milleks see kõik? See uulitsapoisi imago, see jalgpall, kõik need sõbrad? Milleks ometi??? Mul on juba homseks kodused ülesanded tehtud. Miks ma ei istu kodus diivanil ja ei loe oma lemmikkirjaniku Ernest Hemingway teoseid?“
Havanna. Ernest Hemingway istub oma äärelinna villa kabinetis, viimistleb oma järjekordse romaani viimast peatükki ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Kuidas ometi on mind ära tüüdanud see Kuuba, need liivarannad, banaanid ja suhkruroog, see jube kuumus ja need kuubalased!!! Miks ma pole Pariisis, ei istu oma parima sõbra André Maurois’ga paari võluva kurtisaani seltsis, rüübates hommikust aperitiivi ja heietades maailma asjust?“
Pariis. André Maurois on oma magamistoas, silitab veetleva kurtisaani reit, rüüpab hommikust aperitiivi ja mõtleb: „Milleks, no milleks ometi see kõik? Oh kuidas on mind ära tüüdanud see Pariis, need jõhkrad prantslased, need nürimeelsed kurtisaanid, see Eiffeli torn, kus keegi sulle pidevalt pähe sülitab. Miks ei võiks ma olla Moskvas, kus on karge külm ja sajab lund. Miks ei istu ma oma parima sõbra Andrei Platonoviga ja klaasikese vene viinaga ning ei vestle temaga elu mõttest?“
Moskva. Pakane. Lumi. Andrei Platonov. Läkiläki peas. Vildid jalas. Luud käes. Ajab poisikest taga ja mõtleb: „Бл*, догоню — убью нах*й!“