Märksõna: ants

Kalevipoeg ärkas, ringutas, peeretas, mille tagajärjel lagunesid mõned tsüklonid, mis ähvardasid Ameerika kohale orkaane tekitada ja hakkas mõtlema. Ta mõtles, et kuradi jama – igasugustel molkustel on äriideed, aga mul pole ainsatki. Mõtles päeva, mõtles teise ja tüki kolmandatki, ja siis tal sähvatas, sest vahepeal oli Kaval-Ants Lätist mõned rekkatäied hüva humala- ja hundijalavett kohale veeretanud. Ja välja mõtles!
Ta lõi Kaval-Antsuga õllekruusid kolinal kokku, naeratas
 salakavalalt ja lõi Antsu õlale sihukese sõbrapatsu, ei viimane koos pingi jäänustega laua alla vajus.
“Mille eest see nüüd oli,” virises Kaval-Ants, vii mind kohe röntgenisse, mul on kindlasti rangluu murd!”
“Ähh, mis sa vingud, tõmba parem tou kangemat mandlite vahele,” lükkas Kalevipoeg tagasihoidliku pool ämbritäit viina Antsu lauapoolele. “Aga meie asutame nüüd restorani, mis lahendab rahvusvahelised vastuolud!”
Kaval-Ants nägi välja nagu miljon üksteist mittemõistvat küsimärki. “Ära pabista,” lohutas Kalevipoeg, “ma mõtlesin juba kõrtsi nime ja menüü välja!”
“Nohhhhhhhhhhhhhh???”
“Nimeks saab ALLAHI HALA ja teenindame eelisjärjekorras parasiite.., noh, neid, keda pagulasteks nimetatakse. Menüüs on vaid 1 söök ja 1 jook! Köögis lihtne, toorainega jama pole ja isegi kokka pole vaja – ise teeme valmis ja ise jagame kasumi omavahel!”
“No ja mis imeroog ja jook see siis on, et ainult nii nigela menüüga kasum tekib,” ei mõigand Ants asjast muffigi.
“Sea persepeki hautis kitsekuse kastmes, selle hõrgutise allaloputamiseks majajook – tehnilise piirituse segu atsetooni ja maomahlaga! Aga kasum tekib sponsorite heldest käest, ja küllap minu idee neid juba karjakupa kohale meelitab!”
“Ja kust me seda maomahla saame,?!” ehmatas Ants ära.
“Lollakas, see on ju klientidel endal olemas! Ja kui nad seda komplektlõunat ära ei söö, siis elamisluba, tööd ega kodakondsust ei saa!”

Eesti mehel läheb Peterburis vaksalis 6-aastane poeg kaduma.

Mees küsib möödujatelt:” Kas te minu Antsu pole näinud?”

Keegi vene mammi pistab kisama: “Kui te seda näitate, kutsun miilitsa!!!”

Jõuluõhtu.
Väike poiss ootab kannatamatult õhtu haripunkti, mis peaks kohe-kohe saabuma.
Isa koos naabrimehega on juba tükk aega kõrvaltoas midagi toimetanud, kui poiss kuuleb vaikset juttu: 

“Noh, 150 grammi veel ja siis aitab!” 
“Emme, kas issi võtab seal naabri-Antsuga viina?” 
“Mis sa nüüd, pojake! Need on päkapikud, kes kangi tõstavad!”

“Kuule, ema! Olen nüüd juba 16. Nüüd ma ju võin meikida, juukseid lokki keerata, ehteid kanda, kõrge kontsaga kingi kanda ning sinu lõhnaõli kasutada? Eks ju?!”

“Tead, Ants! Parem ära tee seda….”

Ants, miks sa kooli hiljaks jäid?” küsib õpetaja.

“Ma tahtsin kalale minna, aga isa ei lubanud!”

“Väga hea. Mul on hea meel, et sul nii tark isa on!” vastab õpetaja. “Ta muidugi seletas sulle, et koolipäeva ei tohi vahele jätta?”

“Ei. Ta ütles, et vihmausse kahele ei jätku…” 

Korteris heliseb telefon.
Koer läheb telefoni juurde, vajutab käpaga vastuvõtunupule ja haugatab:
“Auhh!”
“Halloo!” kõlab telefonist.
Koer haugatab uuesti:
“Auhh!”
“Halloo, ma ei kuule teid, öelge palun tähtede kaupa!”
Koer vangutab pead ja vastab:
“Ants, Uno, Hugo, Hugo!”