Märksõna: armee

Metsas jookseb kult, igavene võimas!

Murrab otse läbi võsa, langetab kõik ettejäänud puud.

Öökull lendab mööda ja näeb teda, kihutab otsejoones Winny-Puhhi maja juurde ja hüüab rõõmsalt:

“Puhh, Puhh, Notsu on armeest tagasi!!!”

Mees läks postimajja tööintervjuule.

Intervjueerija: „Kas te olete allergiline millegi suhtes?“

„Jah – kohvi.“

„Olete olnud armeeteenistuses?“

„Jah, olin Iraagis kaks aastat.”

„See annab teile 5 lisapunkti kandideerimisel,“ ütles küsitleja. „ Kas teil on mõni puue?“

Mees vastas: „ Jah, pomm plahvatas minu lähedal ja ma kaotasin mõlemad munad.“

Intervjueerija tegi grimassi ja ütles: „OK, olete saanud piisavalt punkte, võtan teid tööle. Meie tavapärane tööaeg on 8.00- 16.00 . Teie võite alustada homme kella kümnest!“

Kandidaat oli imestunud ja küsis: „Kui tööaeg on 8.00 kuni 16.00, miks siis mina pean tulema alles kell 10.00?!“

„Sest see on riigiasutus,“ vastas töölevõtja. „Kaks esimest tundi me joome kohvi ja sügame mune, seega pole teil erilist mõtet varem tulla…“

Kolm Vene õhujõudude vormis meest seisavad paradiisi värava taga.
Tuleb Peetrus.
“Me oleme Vene piloodid! Tšetšeenid tulistasid meie lennuki alla!” teatavad mehed.
“Kohe kontrollime!” ütleb Peetrus ja lahkub.
Varsti tuleb ta tagasi ja põrutab:
“Kaduge siit, isehakanud! Vene armee teateil pole mingeid kaotusi olnud!!!”

Ma pole selle vastu, et mu poeg läheb kodumaale võlga tasuma ehk armeesse aega teenima.

Aga…

Sünnitamise eest maksin mina!

Lasteaia eest mina!

Kooli ja huvihariduse eest mina!

Meditsiini eest mina!

Ka toidu ja riiete eest!

No öelge, kust tuli see võlg?!?

Vene armee seersant seisab augu äärel ja käsutab:

“Reamees Ivanov! Parem käsi kõrvale, vasak ette ja sammu marss!”

Ivanov paneb nii, nagu kästud, ja astub otse auku.

“Reamees Sidorov! Vasak ja parem käsi üles ja sammu marss!” kamandab seersant.

Ka Sidorov kukub auku. Seersant käsutab umbes samamoodi edasi, kuni juba pool polku on auku kadunud. Siis jõuab kohale major ja pahandab:

“Mida kuradit te siin teete, seersant??? Meil käivad manöövrid, aga teie ajate mehi auku!”

Seersant mõõdab majorit pika pilguga ja sõnab:

“Ärge segage, me mängime siin vene tetrist!”

Kaks armeed seisavad vastamisi.
“Laske, härrased!” teeb ettepaneku prantsuse ammuküttide kapten.
“Ei, härrased, laske teie esimesena,” vaidleb inglise vibuküttide kapten vastu.
“Laske esimesena, härrased,” käivad prantslased peale.
“Ei, teie!” 
“No laske siis ometi!” jätkab prantsuse kapten.
“Ei, härrased, laske teie esimesena…” ei anna inglise kapten järele.

………Vaidlus jätkus. Oli saja-aastase sõja 87. aasta……..

Ilus kevadõhtu. Kuulsa tsaariarmee ohvitserid võtavad napsi ja mängivad kapteni kodus kaarte. Korraga tormab tuppa peremehe väike poeg, teeb tiiru ümber mängulaua ja teatab:
“Issil on ärtu kunn!”
Ja laseb jalga. Kui uus ring alanud, on poja taas kohal:
“Aga onu leitnandil on poti kuus!”
No pagan, ei saa mängida! Taas jagatakse kaardid, nagamann jälle kohal:
“Aga porutšikul…”
Rževski paneb kaardid pahupidi lauale:
“Stopp, poiss! Tule minuga korraks teise tuppa.”
Mõne minuti pärast on porutšik tagasi laua taga ja mäng jätkub. Poisist pole enam kippu ega kõppu.
“Porutšik, mis te temaga tegite, et ta enam nägu ei näita?” pärib peremees. “Andsite peksa?”
“Mis te nüüd, härra kapten, ma olen ju ikkagi ohvitser.”
“???”
“Ma õpetasin ta onaneerima.”