Märksõna: armstrong

Armstrong, Aldrin ja Collins naasevad Kuult.
Maruline pressikonverents.
Sajad küsimused.
“Kas mingeid tundmatuid eluvorme nägite?” hüüab üks ajakirjanik.
“Kahte nägime,” vastab Armstrong. “Üldiselt päris meie moodi, ainult kingi kandsid palja jala otsas, aluspesu ei kasutanud, olid võimatuseni habemesse kasvanud ja küsisid ülimalt veidra inglise aktsendiga suitsu.”
Tekib sünge vaikus ja siis kostab kellegi pettunud hääl: “Nii et need kuradi venelased jõudsid meist ikkagi ette…”

Kui ameeriklased esimest korda Kuul maandusid, ütles Armstrong ajaloolised sõnad: “Väike samm inimese jaoks, suur samm inimkonna jaoks.” Ning lisas vaikselt: “Palju õnne, härra Gorski!”
Ajakirjanikud püüdsid kümne aasta kestel teada saada, mida see lause tähendas, kuid Armstrong ütles alati, et ei saa vastata.
Nii küsimus kui ka tema vastus muutusid juba traditsiooniliseks.
Igal kohtumisel küsiti uuesti ja saadi ikka ja jälle sama vastus.
Ükskord, kui lennust oli möödas 10 aastat, küsiti ühel kohtumisel jälle “Kes ikkagi on see salapärane härra Gorski?”
Ootamatult vastas Armstrong, et kuna hr. Gorski on nüüd surnud, leiab ta, et võib sellele küsimusele vastata:
“Kui ma olin 7-aastane, mängisime vennaga hoovis pesapalli. Vend lõi aga palli liialt kõvasti, nii et see lendas hr. Gorski magamistoa akna alla. Mina jooksin palli ära tooma ja kuulsin, kuidas pr. Gorski ütles oma mehele:  “Oraalne seks? Sa tahad oraalset seksi!?! Seda saad sa siis, kui meie naabripoiss Kuu peale läheb!!!”

Õpetaja pöördub laste poole: “Milliseid kosmonaute te teate?”
“Gagarin, Armstrong…”
“Tubli, Jüri! Aga sina, Juku?”
“Minu isa ja ema!”
“No mis jama sa nüüd ajad?”
“Ei aja ma midagi! Öösel ärkan üles ja kuulen, et isa ütleb emale: “Noh, kas lendame?” Ema vastu: “Kas sul skafander on?” Isa: “Ei ole.” Ema: “No siis jääb lendamine ära…”