Märksõna: artur

Ma tutvusin temaga trepikojas. 
Mul oli siis suht korralik masendus peal – no aga mida te ise teeksite, kui teie kallimat (nüüd juba endist) trukiks mingi suvaline naabermaja võll?!? 
Istusin trepil ja püüdsin kuidagi kaotusvalust üle saada…aga no ei õnnestu! 
Ja siis äkki astub trepikotta tema! 
Millised ilusad lehvivad juuksed ja ta lõhnas nii meeldivalt…
Ta peatus ja vaatas mind oma suurte silmadega.
Siis hakkas ta midagi hellalt rääkima.
Aga mida – see mulle lihtsalt koh
ale ei jõudnud.
Tal oli väga meeldiv hääl.
Ta kutsus mind endaga kaasa ja ma läksingi – no mis mul enam kaotada oli???
Astusime tema poole sisse – see oli tüüpiline üksiku naisterahva elamine – kõik oli puhas, mugav, hubane. Ta kostitas mind kotlettidega, ma ei olnud nii ammu söönud kodust sööki.
Hommikul oli mul väga halb olla, kõik kohad olid tuimad, ma ei suutnud püsti tõusta.
Ta viis mind arsti juurde ja viimane, mida ma mäletan oli see, et mulle tehti süst.
Toibusin juba jälle tema pool.
Enesetunne oli sandist sandim.
Täielik šokk tabas mind aga siis, kui ma kusele läksin – mul polnud mune!!!
Mida pekki, kus mu kellukad on!??? Mis arst see oli???
Ma hakkasin röökima, röökisin kohutavalt.
Mul oli enda pärast nii hale olla…
Ma röökisin nii, et ta ajas mind enda juurest välja.
Istun siin jälle trepikojas, täielik deprekas, elu on kaotanud igasuguse mõtte.
Vihkan kotlette!!!

Kass Artur, 4-aastane

Artur: “Tere hommikust, vanapoiss! Mõtlesin, et astun sisse ja viin ära vihmavarju, mille sa mult laenasid.”

Voldemar: “Mul on kahju, kuid ma laenasin selle ühele sõbrale. Millal sul seda vaja on?”

Artur: “Ega mul endal seda vaja olegi, aga sõber, kellelt ma selle laenasin, ütles, et omanik tahab seda tagasi…”