Märksõna: brigadir

Väidetavalt tõestisündinud lugu kunagisest Emajõe sovhoosist.
Talvine aeg, kõva pakane.
Brigadir Ahven leiab, et peaks tegelema erinevate sõiduriistade korrastamisega: teada elutõde – rege rauta suvel, vankrit talvel.
Läheb siis uurima, kas kõik olemas.
Selgub, et keevitamisel kasutatav hapnik on otsa saanud.
Helistab Tartusse varustuskontorisse:

“Tervist, siin Ahven Emajõelt, meil sai hapnik otsa!”
Varustuskontori ametnik põrnitseb veidi telefonitoru ja käratab sinna pahaselt:
“Raiuge siis auk jäässe!”

Brigadir annab maalritele kaks tünni värvi ja käsib neil majasein ära värvida.
On lõuna, mehed tööd ei viitsi teha, tahaksid hoopis kärakat võtta…
Otsustavad ühe tünni värvi maha müüa ja selle eest saadud raha maha juua.
Selleks, et mitte valega vahele jääda, määrivad ülejäänud värviga üle lähedaseisva hobusekronu koonu.
Brigadir saabub päeva lõpuks ja mis ta näeb – kõik maalrid on maani täis ja pool seina värvimata!
“Miks pole sein lõpuni värvitud?!” käratab ta vihaselt.
“Ei jätkunud värvi!” puterdavad maalrid.
“Ma ju andsin teile nii palju värvi, et sellest oleks jagunud isegi aia värvimiseks!” vahutab brigadir.
“Hobune jõi värvi ära…Vaata, seal ta on, terve lõust värviga koos!”
“Polegi veel hinge heitnud teine…?!” küsib brigadir sarkastiliselt. “Eelmisel nädalal sõi ju mitu tonni telliskive ära…?!”

Ehitusobjektil.

Töömees lükkab tühja käsikäru edasi-tagasi pooljooksul.

“Mis kuradit sa tühjalt kärutad?” käratab brigadir.

“Peaboss pani sellise tempo peale, et laadida pole enam aega!!!” vastab töömees hingeldades ja tuhiseb edasi.

Vene talumees elab halvasti ja läheb Moskvasse isakeselt Stalinilt nõu küsima, kuidas parema elujärje 
peale saada.
Isake Stalin annab nõu:
“Maga vähem, hoia silmad lahti ja vaata rohkem ringi!”
Talumees 
jääbki öösel valvesse.
Varsti näeb oma hämmastuseks, et brigadir tuleb kuivati poolt, kott teri õlal, ja 
läheb kodu poole.
Läheb natuke aega mööda, talumees näeb, et külanõukogu esimees tassib midagi 
kogukat seljas.
Nüüd on talumehel kõik selge.
Läheb mõni aasta mööda, mehel
 nodi juba omajagu.
Paras vats ees, lapsed viksilt riides ja naisel oma majapidamine.
Võtab siis talumees seasingi õlale ja läheb isakest tänama.
Läheb Kremlisse ja tänab ja kiidab ja räägib, kuidas õnn on lõpuks tema õuele tulnud.
“Kulla Jossif Vissarionovitš, ma tõin sulle külakosti ka!” lisab ta lahkuma hakates. “Jätsin selle ukse taha trepile.”
Läheb sinki võtma, aga sinki polegi enam!
Stalin muheleb vuntsi: “Ega meil siin ka palju magata…”

Brigadir töömehele:

“Sind ei saa Aegna saarel olevale objektile saata, sest sa hakkad seal jooma!”

Töömees: “Ma vannun, et ma pole elu sees soolast merevett joonud!”

Toomas kavatseb magamistuba remontida ja küsib ehitusmeestelt, kui palju see maksma võiks minna.
“No umbkaudu 1000 eurot,” vastab brigadir, tõttab akna juurde ja karjub kellelegi:
“Roheline pool ülespoole!”
“Hästi,” ütleb Toomas, “aga kui palju te vannitoa remondi eest võtate?”
“750 eurot,” vastab brigadir, jookseb taas akna juurde ja hüüab kellelegi: “Roheline ülespoole!!!”
“Sobib!” vastab Toomas pärast väikest mõttepausi. “Aga kui tohib küsida, siis mida te kogu aeg aknast hõikate?”
“No meie firma tegeleb absoluutselt kõigega!” vastab brigadir. “Ja praegu näiteks paneme naabermaja ees muru maha…”