Märksõna: heinakuun

Sume suveõhtu.
Heinaküün.
Lõhnavad, sahisevad ja veidi torkivad heinad ning heintes kaks noort.
Juku ja temast veidi vanem ja ka kogenum Mari.
Õhus on romantikat, Maril silmad niiskelt läikimas juba.
Teeb siis Jukule ettepaneku – noh…
Jukuke selles vallas aga päris kogemusteta, lausa süütuke.
Seda põnevam Mari jaoks.
Hakkab siis õpetamisega pihta.
Vaja ju teisest mees teha.
Pika seletamise ja pusimise peale jõuavad niikaugele, et mõlemal on riided seljast läinud.
Seal riiete otsas lesides saab lõpuks asjad niikaugele, et Juku heidab kõhuli Marile otsa.
Edasi… Edasi aga ei taha asi kuidagi edeneda.
Ei nii, ei naa.
Mida poiss ei oska, seda ei oska.
Viimases hädas otsib Mari abi näitlikkusest ja seletab Jukule:
“Tee nüüd nii, nagu oled näinud pulli tegevat!”
Ja ennäe imet, ongi kohe asjast abi!
Juku seni häbelikku ja punetavat nägu täidab suur äratundmisrõõm ning elevus.
Ja südamest, ennast tagasi hoidmata, ajab poiss kaela õieli ja laseb südamepõhjast tulla: “AMMMUUUUUU!”