Märksõna: helilooja

Nõukogude delegatsioon Soomes on oma ametliku osa lõpetanud ja palub oma Soome giidi, et oleks vaja panna pärg tundmatu sõduri hauale.
Giid mõtleb, et sellist monumenti ta küll ei tea.
Viib siis delegatsiooni lõpuks ühe monumendi juurde, kuhu pärg asetatakse.
Hiljem sosistab delegatsioonijuht vaikselt giidile: “Aga see oli ju Sibelius…Kuulus helilooja…”
“No heliloojana kuulus, kuid sõdurina ju täiesti tundmatu….!” õigustab end giid.

Muusikatund.

Õpetaja küsib lastelt: “Kas keegi oskab mulle nimetada naissoost Eesti heliloojaid?”

Jukul kohe käsi püsti ja enne, kui õpetaja annab talle loa vastata, hüüab ta üle klassi: “Uno Naissoo!”

Jukul on muusikaõpetuses kaheseis.
Õpetaja annab talle veel viimase võimaluse.
Mängib plaadi pealt lugu ja küsib: “Kes on see helilooja?”
Juku vaatab meeleheites Mannile otsa, et abi saada.
Mann vaatab aknast välja.
Akna all kasvab saarepuu.
“Ee… Mart Saar?” pakub Juku.
“Õige! Järgmine pala.”
Juku vaatab jälle küsivalt Mannile otsa.
Mann vaatab nurka.
Nurgas on kapp.
“Ee… Eugen Kapp!” hõiskab Juku.
“Õige! Ja nüüd viimane lugu,” teatab õpetaja.
Juku vaatab jälle Mannile otsa.
Mann punastab.
Ja vaatab endale sülle.
“Ee… Vi… eh, Vitautas…?” pakub Juku.
“Ei see oli Puccini!” ütleb õpetaja.

 

Muusikatund.
Teemaks on heliloojad.
“No lapsed, kas teate nimetada ka naissoost heliloojaid?” küsib õpetaja.
Jukul käsi esimesena püsti ja enne, kui õpetaja jõuab talle sõna anda, karjub ta üle klassi:
“Uno Naissoo!”