Märksõna: hooldekodu

Vanuril on esimene päev hooldekodus.
Pärast söötmist, jootmist ja kasimist asetavad hooldajad ta ratastooli tukkuma.

Veidi aja pärast näevad, kuidas mammi aeglaselt ettepoole kaldub.
Jooksevad siis tema juurde ning suruvad istmele tagasi.
Siis vajub mammi kaldu vasakule poole – ning hooldajad jooksevad jälle ta juurde ning lükkavad tagasi.

Kui saabub külastusaeg, küsivad sugulased:
“Kuidas on siin, kas meeldib?”
“Muidu on kena,” vastab mammi, “Aga peeretada ei lasta!”

Vanuril on esimene päev hooldekodus.
Pärast söötmist, jootmist ja kasimist asetavad hooldajad ta ratastooli tukkuma.
Veidi aja pärast näevad, kuidas mammi aeglaselt ettepoole kaldub.
Jooksevad siis tema juurde ning suruvad istmele tagasi.
Natukese aja pärast vajub mammi vasakule poole kaldu - hooldajad jooksevad jälle tema juurde ning lükkavad tagasi.
Kui saabub külastusaeg, küsivad sugulased mammilt:
“No kuidas sul on siin, kas meeldib?”
“Muidu on kena,” vastab mammi, “Aga peeretada ei lasta…”

Vanurite hooldekodus kurdab Mari Jaanile:
“Ma tahaksin jälle meeste vastu huvi tunda, aga kuna ma põen Alzheimeri tõbe, siis ma ei mäleta enam, mida nendega tegema pidi…”
“Mul on sama tõbi ja mina kah ei mäleta!” kaebab Jaan. “Aga eks istume kõrvuti ratastoolides ja sa pista mulle käsi püksi – ehk tuleb meile meelde, mida tegema peab!”
Mõeldud-tehtud ja järgmisel nädalal istuvadki Jaan ja Mari tihti kõrvuti, Maril käsi Jaani püksis.
Ühel heal päeval näeb Mari Jaani aga Maaliga samamoodi istumas.
Ta korraldab mehele stseeni ja karjub:
“Mida on sellel lipakal Maalil niisugust, mida minul ei ole?!”
“Tal on Parkinsoni tõbi…” üritab Jaan end õigustada.