Märksõna: idikas

Lähevad kaks meest kalale.
Ei suuda kuidagi otsusele jõuda, kas panevad enne võrgud sisse või rüüpavad natuke viinakest.
Siiski tehakse esimesena pudel lahti.
Hommikul ärgates vaatavad imestunult, et võrk on keset kapsapõldu.

“Kuule, idikas, miks sa selle võrgu keset põldu oled laiali sikutanud?!?!”
“Ise oled idikas! Seal, kus sa aerutasid, sinna ma võrgu panin!!!”

Sõitsin bussiga.
Oleksin peaaegu juba jõudnud väljuda aga ikkagi jõudis see kuradi kontrolör peale ronida.
Kuna mul piletit polnud, kutsuti mind kaasa.
Istusin siis nende bussis ja mulle öeldi: “Andke midagi, millel on pilt ka peal!”

Ulatasin talle Mesikäpa šokolaadi paberi.
Selle peale karjus ta: “ID kaart anna!!!!”

Kuna mul seda kaasas polnud, siis ma ei saanud seda teha.
Ulatasin talle Milky Way paberi, ehk meeldib see rohkem, aga ei no kus sa sellega!
Tänapäeval pole ne
ed kontrolörid küll mitte millegagi rahul.
Siis nad küsisid mu nime.
Vastasin: “Mu nimi on Oledi.”
Selle peale jõllitasid nad üksteisele otsa ja ütlesid, et väga veider nimi.
Vastasin: “Absoluutselt ei ole! See on tänapäeval väga populaarne nimi, umbes nagu üksinda kodus olev Kevin. Näiteks mul koolis olid pooled klassikaaslased Oledid!”
Nad jäid selgitusega rahule, aga mind rahule ei jätnud ja muukui pärisid.
“Perekonnanimi?”
Vastasin: “Dikas.”
Kirjutati üles.
Järgmisena uuriti sünniaja kohta, vastasin 01.01.1982 ja et lühendatult võivad kirjutada 112, mis on ühtlasi ka mu telefoninumber.
Igatahes soovitasid nad mul nalja kuskil mujal teha ja tahtsid mu aadressi teada saada.
No mina küll ei hakka võõrastele ütlema, kus ma elan, jumal seda teab, mis motiividel nad seda küsivad!!! Äkki ronivad mu koju veel elama?!
Näiteks vaatan öösel mingit õudukat ja järsku mingi kuradi kontrolör kolistab mul ahju taga nii, et ma ei julge terve öö jooksul ennast enam liigutada! Või ronivad mu voodi alt mingid kuradi Freddy Krugeri käed välja ja hakkavad mind endaga kaasa tirima…Ei, pigem mitte!
Igatahes ütlesin, et mu aadress on Haua linn, Laiba tänav 84, korter 13. Kirjutati üles.
Siis sisestas tüüp mu andmed oma andmebaasi ja natukese aja pärast pistis karjuma: “SELLIST INIMEST EI OLE OLEMAS!!! SELLIST LINNA KA EI OLE OLEMAS!!! NÜÜD LÄHEME POLITSEISSE!!!”
Oi üllatust, või Eestis ei olegi Haua linna!
Aga minu süü see nüüd küll ei ole.
Igatahes hakkasin naerma, kuigi kontrolör leidis, et ma peaksin tegelikult nutma.
Vastutulelikkusest oleksin ju tegelikult võinud seda teha, aga ma ei viitsinud.
Jõudsime siis politseisse ja kohe kukkusid need kontrolörid mind laimama, et ma ei ütle oma nime ja valetan.
Nad ulatasid mu “andmed” politseinikule lugeda.
Politseinik vaatas konrolörile otsa ja hakkas talle ette veerima: “Oled idikas…”
Igatahes polnud selle politseiniku närvid ka korras ja ta läks lihtsalt tühja koha pealt jumala närvi. Kisendas mulle kõrva:” ÜTLE OMA NIMI!!!!”
Ja niimoodi mitu korda järjest.
See lõikas läbi pealuu nagu ketassaag ja ma otsustasin alla anda enne, kui ta mu kurdiks karjub.
Nagu mina oleks süüdi, et tema kontrolöre idikateks sõimab…
Tänapäeval on raske leida inimesi, kelle närvid korras oleksid…No ainult mina veel olen…