Märksõna: jahimehed

Jahimeeste seltskonnas on olnud juba mitu korda juhtum, kus keegi saab haavata, sest oma mehed lasevad ekslikult kaaslast looma pähe.
Seekord otsustatakse olla targemad ning kõigile selga panna kollased vestid, millel ilutseb suur kiri:
“Pole põder!”

Kuid läheb nii, et jälle jõuab üks meestest haiglasse, sest keegi omadest tulistas teda!
Jahi juht ajab jahilised rivvi ja nõuab: “Kes lasi? Tunnistage üles!”
Vaikus. 
“Kui üles ei tunnista, seisate siin hommikuni!”
Üks kleenuke mees astub hädiselt ette.
Juht astub tema juurde ja küsib kurjalt: “Sina või?”
“Mina jah…”
“Kuidas see võimalik on?! Me ju panime kollased vestid selga, millel oli peal kiri: “Pole põder!”“
“Seda et…” pomiseb kleenuke mees, “Ma vaatasin, et okstes midagi kollast liigutab, eks…Üks jämedam oks jäi täpselt ette ka, nii et paistis ainult tekst: “Põder.” No kui põder, siis põder! mõtlesin…”

Jahimehed vestlevad baaris oma vägitegudest. Kes on jahinoaga suure karu vagaseks teinud, kes paljakäsi hundi kinni püüdnud, kes elavandid lontipidi kokku sidunud ja nõnda edasi. Viimaks pöördutakse ühe kaaslase, vana jahimehe poole, kes omaette nurgas istub ja viskit limpsib:
“Miks siis sina mõnda lugu ei jutusta? Ometi oled sa jahti pidanud kõigil mandritel ja su kodu on täis haruldasi jahitrofeesid!”
“Pole nagu midagi erakordset juhtunud – loomadega käsitsi kokku pole ma just läinud, olen neid ikka veidi kaugemalt tulistanud. Ainult üks kord…”
“Noh, noh?” läheb seltskond põnevile. “Mis sul ükskord juhtus?”
“Ei midagi erilist. Olin Indias ja jäin ööseks ühe puu alla laagrisse. Siis hiilis mulle selja tagant juurde tiiger ja jõudis juba nii lähedale, et ma kuklas ta kuuma hingeõhku tundsin. See polnud kuigi meeldiv.”
“Ja mis sa siis tegid?”
“Tõstsin oma jahikuue krae üles ja tukkusin edasi.”

Jahimehed ajasid jänest taga. Too kadus põõsastesse. Jahimehed järele. Jänese asmel nägid nad poisiklutti.
“Kuhu ta jooksis?”
“Niisugune väike ja hall?”
“Justament.”
“Pikkade kõrvadega?”
“Just, just…”
“Lühikese sabajupiga?”
“Ja-jah…”
“Väledate jalgadega?”
“Muidugi…”
“Ja lidus kõrvadega?”
“Loomulikult…”
“Ei, siis ma teda küll näinud pole,” nentis poiss.