Märksõna: koni

Seisab korrapidaja kasarmus vahipostil, ümberringi valitseb puhtus, ainult üks koni vedeleb maas.
Sisse astub major, näeb koni ja lausub tõredalt:

“Kelle koni?”
“Ei tea, härra major.”
“Kiiremas korras välja uurida!”
Soldat tormab käsku täitma.
Mõne aja pärast naaseb ja kannab majorile ette:

“Härra major, omanikku ei suutnud tuvastada, seega võite lõpuni tõmmata!”

“Juku, sa oled kodus suitsu teinud või???”
“Ei, ema. Miks sa nii arvad?”
“Aga kelle koni see peldikupotis on?”
“Ilmselt ülevalt naabri oma, kuidagi torude kaudu meie potti ujunud…”
“Ei noh, täpselt oma isa koopia!!! Isal lendasid eile naabrinaise trussikud õuest nööri pealt läbi õhuakna meie voodi alla, täna sul ujub naabrimehe koni mööda torusid!”

Suitsetasin rõdul, tuhatoosi polnud käepärast ja poetasin koni üle rõduserva tänavale.

All kõndis poisinaga, umbes selline 10-aastane ja koni kukkus otse tema nina ette maha.

Poiss tõstis pea ja karjus mulle: “Onu! Ei ole ilus konisid rõdult alla loopida!”

Ja teate, mul hakkas sees nagu midagi pitsitama, tekkis selline paha tunne…

Panin kiirelt riidesse, jooksuga viiendalt korruselt alla ja andsin poisitatile keretäie…jääbki, raisk, muidu mölisema täiskasvanutega!

Kui ma rõdul suitsetan, siis ma mitte kunagi ei viska koni rõdult alla!
Ma kardan, et tuul võib kanda koni kellegi lahtisest aknast sisse, algab tulekahju, gaasibaallonid plahvatavad, inimesi saab surma, alustatakse uurimist, leitakse, et mina olen süüdi, mind näidatakse televiisorist ja ema saab siis teada, et ma suitsetan…

15-aastane Mary ärkab öösel üles.
Põrandal vedelevad tühjad pudelid ja konisid täis tuhatoosid.
Tema kõrval magab alasti John, teisel pool alasti Jack.
“Issand jumal, mis siis saab, kui ema peaks sisse astuma ja nägema, et ma olen suitsetanud!?!” mõtleb Mary kohkunult.