Märksõna: park

Noormees vaatab, et igavlev tüdruk istub pargipingil.

Astub ligi ja küsib: “Kas suitsetate?”

“Jah.”

“Alkoholiga mürate?”

“Jah.”

“Mnjah….ma nüüd ei tea, kuidas seda delikaatselt küsidagi….”

“Jah! Jah! Jah!”

Istub pühamees kord pargipingil ja naudib loodust, kui järsku rikub seda rahulikku idülli läheduses oma mootoratta kallal pusiv noormees, kes lajatab:
“No on kuradi tsikkel, et raisk käima ei lähe, kurat!!!”
Preester vangutab selle peale pead ning lausub:
“Noormees, selle asemel, et siin kuradeid manada võiksite parem taevastelt vägedelt abi paluda ning lausuda näiteks “Jumal aita!””
Noormees vaatab selle peale preestrit pikal pilgul, kuid kuna tal midagi kaotada kah pole, siis otsustab proovida.
Pöörab oma pilgu taeva poole, lausub:
“Jumal! Aita mind, palun!”, lööb starterit ning mootorratas käivitub.
Rõõmus nooruk hüppab tsiklile ning vurab minema, jättes maha ülini hämmastunud pühamehe, kes endamisi pomiseb:
“Kuradi kurat, sa vaata vaid!!!”

Eclipse on üle Seattle’i kuulus koer, kes sõidab iga päev ihuüksi, ilma peremeheta, bussiga parki. Koer istub ja käitub bussis nagu inimene ja teeb tuju heaks nii bussijuhtidel kui kaassõitjatel. Eclipse’i bussisõidud said alguse sellest, kui ta oma peremehe Jeff Youngiga bussipeatuses bussi ootas. Peremehel läks aga suitsu tegemisega nii kaua aega, et kui buss peatusesse sõitis, astus koerake lihtsalt peale ja sõitis üksinda parki. Sellest päevast alates teabki peremees, et võib oma koera usaldada ja Eclipse saab kenasti bussis hakkama ja oskab õiges peatuses maha minna.  (loe edasi…)

“Millega sa vabal ajal tegeled?”

“Spiooni mängin!”

“Tõsiselt või??? Aga mina käin pargis jalutamas ja sõpradega kinos!”

“Ma tean…”

Mees istub pargipingil, läheneb teine.
Jääb istuja ette seisma ja küsib: “Vabandage, ega te juhuslikult ment ei ole?”

“Olen küll,” vastab teine. “Aga millest te seda järeldate?”
“No teil on ikka jõle lollakas lõust ees! Sellest arvasingi.”
“Mida te endale lubate?! Vaadake, mihuke debiilikauss teil endal ees on!!!!”
“Aga mis te arvate, kus mina siis töötan…?”

Tõestisündinud lugu elust enesest:

Töö juures tüütasid kolleegid üksikut naiskolleegi, et kas ta ikka julgeb õhtuti koju minna üksinda läbi pimeda pargi. Et äkki vägistatakse ära seal….

Naine vastas lõpuks selle peale: “Ei mina looda, et ma sellise õnne osaliseks saan!”

Hakkasin lõunapausil sööma minema ja vaatan – pargipingil istub mammi ja nutab.
Küsin: “Mis viga on, kas juhtus midagi?”
Mammi vastab: “Mul on 22-aastane poiss-sõber, iga hommik me armatseme ja siis teeb ta mulle pannkooke vahukoore ja värskete marjadega…!”
Ma küsin jälle: “Miks sa siis nutad?”
“Igal lõunapausil me armatseme ja ta teeb mulle pärast gurmeerooga!”
“No aga miks sa siis ometi nutad???”
“Õhtuks teeb ta tavaliselt lambaraguud mingi hea veiniga ja siis me armatseme mitu tundi…”
“No kurat! Miks sa siis ikkagi nutad???”

“A ma ei mäleta, kus ma elan…”