Märksõna: piinama

“Hallo, kas politsei?”
“Jah, politsei kuuleb, milles mure?”
“Aidake meid! Me oleme langenud jõhkra kamba küüsi, kes üritavad meid täielikult hävitada! Nad ei anna armu ja nad on meid juba pikka aega piinanud! Me ei suuda enam kaua vastu pidada!”
“Rahunege maha, palun! Kus te asute ja palju inimesi hädas on?”
“Me oleme Eestis ja meid on umbes 1,3 miljonit!!!”

Tel-Avivi lennuväljal valmistus Ameerika lennukompanii lennuk lennuk sõitma New Yorki.
Ootamatult märkas stjuardess, et esimeses klassis on 50 kohta hõivanud rikkad juudid, ja mõtles:
„Kui ma neid hästi teenindan, annab igaüks jootrahaks kümneka, ja nii võin teenida 500 dollarit. Aga kui ma väga pingutan, siis pole neil 25 dollaristki kahju!”
Terve lennu ajal jooksis stjuardess vaid 50 juudi ümber.
Tassis neile vett, konjakit, tablette ja pleede.
Kui lennuk New Yorgis maandus, j
äi stjuardess ukse juurde seisma, olles eelnevalt taskud valmis seadnud. Juudid hakkasid väljuma.
Esimene lausus: „Ma olen elus palju lennanud, kuid mitte keegi pole mind nii teenindanud, nagu teie. Suur tänu!“
Surus seejärel stjuardessil kätt ja lahkus.
Nii toimisid 49 juuti.
Viiekümnes juut, väikest kasvu vanamees, ütles samamoodi, kuid lisas siis: „Me otsustasime sõpradega teid tänada.“
Seejärel ulatas ta stjuardessile tšeki 10 000 dollari peale ja lahkus temagi.
Stjuardess seisis lennuki ukse juures trapil, lehvitas neile hüvastijätuks ja sosistas: „Võib-olla juudid ei tapnudki Kristust….Aga kuidas nad küll teda piinasid!!!“

Mees arstivisiidil.
“Doktor, mind on ära piinanud joomahood!”
“Kui tihti see teil juhtub?”
“No umbes neli korda aastas…”
“Ja kui pikalt te siis joote ühe joomahoo jooksul?”
“Umbes kolm kuud!”

Vassili Ivanovitš ja Petka langesid valgete kätte vangi.
Nad lükati mingisse pimedasse keldrisse ja valmistuti piinama.
Tšapajev räägib Petkale: 
“Vaata, Petka, me oleme kommunistid ja seepärast on meie kohustuseks igasugust piinamist külma rahuga taluda!”
“Vannun oma esiisade luude juures, et ma ei tee suudki lahti!” tõotab Petka.
Esimesena viidigi Petka piinamisele.
Veerand tundi oli vaikus, siis aga kostis metsik karje.
Kui Petka tagasi kongi toodi, ütles Vassili Ivanovitš põlg
likult:
“Miks sa, lojus, bolševikke häbistasid!?!”
Selle peale jutustas Petka:
“Mind viidi ühte tuppa ja küsiti: “Kas hakkad rääkima?” Mina ütlesin “Ei!” Siis tõmmati mind sõlme, kuid mina vaikisin. Tõmmati kahekordselt sõlme, kuid mina vaikisin endiselt.
Siis tõmbasid nad mind kolmekordsesse sõlme, kuid mina ei teinud mitte ühtki piuksu. Järsku aga näen, et minu silmade ees virvendab kellegi p*rse. Noh, lõin siis sellele hambad sisse…”