Märksõna: poder

Mees võttis kord naise jahile kaasa ja õpetas: “Näe, võtta püss, seisa siin lagendikul ja oota, me ajame sulle põdra ette ja siis lihtsalt tulista!”

Ja läks siis ise koos teiste meestega kõrvaloevasse metsatukka napsu võtma.

Istuvad, napsutavad, naudivad, äkki kostuvad eemalt lagendikult lasud.

Tormavad sinna ja näevad – karjub naine ühe võõra mehe peale: “See on minu põder, mina lasin ta maha!!!”

“Rahu, rahu, on küll sinu põder!” vastab võõras ehmunult. “Luba mul ainult sadul ära võtta…”

- Lapsed, mis häält teeb kutsu?
- Auh-auh!
- Aga mis häält teeb kiisu?
- Näu-näu!
- Tubli, aga mis häält teeb notsu?
- Röh-röh!
- Õige! Aga mis häält teeb põder?
Vaikus …
- No, lapsed, mis häält teeb põder?
Täielik haudvaikus … mitte krõbinatki ei kosta!
- Kuidas siis nii, lapsed!? Kas tõesti keegi ei tea, mis häält teeb põder???
Nii vaikne on, nagu hoiaks lapsed hinge kinni. Mitte keegi ei tee vähimatki häält. Lõpuks kostab tagantpoolt selline vaikne arglik poisihääl:
- Päivä?

EELK peapiiskop Andres Põder kutsub vabariigi valitsuse ja Tallinna linnavalitsuse Kaarli kirikusse pidulikule jumalateenistusele, et neilt kirikuhoone remondiks lisaraha paluda.
Enne teenistuse algust selgub, et orelimängija on haigestunud ja tema asemel mängib asendaja.
Põder pistab talle kähku pihku nimekirja lugudega, mida mängida tuleb ja lisab:

„Aga te peate ise välja mõtlema, mida mängida siis, kui olen oma rahapalve esitanud.“
Kui teenistus on lõppenud, tõmbab Põder hinge ja teatab:
„Vennad ja õed, ma pean teile kurbusega teatama, et teie poolt Kaarli kiriku remondiks eraldatud 3,3 miljonist eurost ei piisa. Me vajaksime juurde veel 1,5 miljonit. Kes teist on lisaraha eraldamisega nõus, palun püsti tõusta.“
Ja täpselt sel hetkel alustab orelimängija Eesti Vabariigi hümni…
Järgmisel päeval sai asendaja Kaarli kirikus alalise orelimängija koha.

Põder kukub auku.
Mingi aja pärast kukuvad sinna veel hunt, karu ja rebane.
Istuvad augus, välja ei saa ning nälg tuleb peale.
Peavad siis koosoleku ja panevad hääletusele otsuse, et põder tuleb ära süüa.
Põder muidugi kaotab hääletuse.
Ütleb siis teistele: “Hea küll, olen nõus, et sööte mu ära. Aga enne veel – kui olin väike, siis ema kirjutas mulle taguotsa peale ühe juhise, et kui peaksin hätta sattuma, siis loeksin sealt, mida teha. Kuna ma ise sealt lugeda ei saa, siis
 ehk aitate mind ja loete, mis seal kirjas, äkki on sellest abi.”
Teised siis kobivadki põdra selja taha lugema ta ema kirjutatud tarkust.
Põder pole ka uimerdis, äsab neile tagumiste jalgadega nii, kuidas jaksab.
Karu ja rebane saavad kohe otsa, hunt jääb veel viimaseid hingetõmbeid tegema ja mõtleb:
“No ma igavene loll! Mis asja ma sinna taha küll ronisin, ma ei oska ju lugedagi!!!”

Autojuht helistab politseisse:
“Kuulge, ma ajasin põdra alla, mis ma nüüd edasi teen?”
“On ta vigane?”
“Jah!”
“Siis kuul pähe.”

Natukese aja pärast helistab mees tagasi ja küsib:
“Mis ma nüüd edasi teen – ta pakub mulle tuhat euri!!!”