Märksõna: saama

Näind kord Kalevipoeg Facebookis, et keegi Saarepiiga tahab tema sõbraks saada. Piilund siis hoolega plika pilte, olnd teine kena rõõsa näolapiga, pikad blondid kiharad prisketele tissidele langemas, puusadel parasjagu laiust, silmades terve taevaaluse tähtede sära ja sääremarjadel mõnusa katsumisejagu volüümi. Mõelnud siis Kalevipoeg neid pilte imetledes, et tühja siin virtuaalselt vingerdada, parem põrutan Saaremaale ja otsin piiga üles! 
Võtnud külakostiks pudeli Kaval-Antsu villitud kanget puskarit kaasa ja kõmpind pika sammuga Virtsu sadama poole. Jõudnud kohale, rüüband pärast pikka teekonda tekkind janu tõttu poe õllest tühjaks ja nõudnud kassast Saaremaa piletit. “Pileti võite saada küll,” haigutas kassas igavlev tädi, “aga praami enam täna ei tule!”
“Kuidas ei tule?!” imestas Kalevipoeg. “Telliti ju uued praamid ja puha?”
“No ei tule enam täna,” vuristas tädi ja lõi kassaluugi kinni. 
Kalevipoeg ägestus, murdis maha kõik sadama teid takistavad tõkkepuud ja sammus otsustavalt kaipealsele. Kiskus riided seljast, sidus pea peale püksirihmaga lõua alt kompsu ja kargas vette. Aga niipea, kui ta sadamast välja oli ujunud, jäi pärast paari tugevat tõmmet sedasamustkipidi põhja kinni, kuna oli liiga intensiivselt Saarepiiga pilte mälus sobranud. Vehkis kätega mis ta vehkis, küll edaspidi ja tagaspidi, aga mitte tolligi enam ei liikund! Proovis siis käsi kõvasti põhja surudes end lahti tõugata, aga käte all oli liiv pehme ja vajus ära ja seal tagapool jälle hoidis miski teda väga kõvasti kinni. Kalevipoeg puristas, ajas lõua kikki, et veidikenegi hingata saaks ja mõtles pingsalt, kuidas ellu jääda. Sulevipoeg oli teda möödund aastal Kaitseliidu ellujäämisõppustele kutsund, aga Kalevipoeg ei viitsind siis Murueide tütre kaisust välja pugeda, mida ta nüüd kibedasti kahetses. Pähe seotud pambust ei saanud ta ka kuidagi oma nutitelefoni kätte, proovis küll vasaku ja küll paremaga, aga kohe vajus nägupidi vee alla ja suu sai sogast vett täis.
“No on ikka täitsa p*rse majas!” ahastas Kalevipoeg endamisi, aga just siis tundis ta kõhus päästvat puhitust – poe ees pruugitud õlu oli oma töö teinud! Kuna ta oli just mõned nädalad tagasi hirmsasti igavledes koduküla lagunevat raamatukogu külastanud ja sealt ühe seltsimees Tsiolkovski raketiteadust kirjeldava brośüürikese leidnud (Kalevipoeg armastas hirmsasti pauku ja püssirohtu!), siis teadis ta täpselt rakettmootori tööprintsiipi. Ta püüdis võimalikult sügavalt sisse hingata, tegi poole silmaga vaevaliselt piiludes enam-vähem Saaremaa suuna kindlaks ning laskis siis oma võimsal kehal vaikselt põhja vajuda, sirutades vaid käed 45-kraadise nurga all ette. Kohe, kui varbad põhja puudutasid, laskis ta kogu kõhutuule valla. Metsiku kiirusega veidi glisseerinud, maandus Kalevipoeg kõva matsuga kaljusel kaldal. Õnneks oli pamp talle pähe jäänud, sest püksirihm oli heast härjanahast ja turvaliselt lõua alla kinnitatud, Kalevipoeg sobras märsis ja leidis oma nutika üles. Ja jälle vedas, sest see oli üsna kuiv. Kalevipoeg valis GPS-funktsiooni.
“Kurat, Gotland,” sajatas ta minuti pärast, “seekord pean Saarepiiga asemel käiaga leppima!”