Märksõna: toit

Kuulsin uudistest, et Tallinnas on sadama kandis üks imelik koomusvärk püsti pandud. Nimelt on seal selline kraana, mis inimesi taevasse sööma vinnab. Ettevõtmisel nimeks uhke Dinner in the sky. Et siukest imeasja oma silmaga kaeda panin linna poole jugama.

Kohapeal aga selgus, et sellise entel-tenteli eest lausa 100 ja rohkem euri küsitakse. Lõin natuke nagu põnnama, 100 euri on ikka 100 euri.
Rehkendasin, et see on 6 rulli heina Punikule või uus hüdrovoolik traktorile, lisaks kukele vaja uut harja ning sulasele Karu õlut kütteks.

Kalkuleerisin edasi. Punikult saan piima, traktoriga künnan põllu peediks, kukk ajab hommikul ülesse, sulase käest saab vahel koos õlut võttes peksa aga mis ma sellest 100 eurosest maa ja taeva vahel kõlkumisest saan – ilmselt ainult gaasid ja muud midagi. Kukub veel kahvli otsast kallis toit alla ja siis oled sellest ka jäädavalt ilma – all ju terve parv linnavaeseid suud lahti ootamas, et pilvepiirilt jumalatelt veidi ambroosiat alla pudeneks.

Lõin käega ja tulin lönta lönta kodu maale tagasi aga see asi jäi mul siiski hinge veidi kipitsema. Tahaks ju ka teinekord ikka uusi asju proovida ja rikaste inimeste linnaglamuurist osa saada. Siis korraga aga sähvatas. Muidugi! Kui rahakott on õhuke, tuleb ise leidlik olla! Haarasin külmkapist paki viinereid, keetsin potitäie tatart ning kaks nädalat tagasi riigikogulasest farmeri karjamaal otsa lõpnud punnis kõhuga lehmast lasin kruusitäie keefiri kõrvale. Tarvilik kraam kaasas ronisin mõisa vana viinaköögi pika korstna otsa tühja kurepessa.

Oioioi… ai sa krt! Toidul oli kohe teine maitse ja minemine! Natuke võttis küll ses kõrguses südame alt iiveldama aga see võis ka vabalt juba veidi libedaks läinud viineritest olla. Aga tatar maitses küll nii nagu oleks kullateri söönud!

Ja see vaade! Kurepesast nägi kaugele kaugele, peaegu teise maailma otsa, ehk alevi teise serva. Poe juures paistis aga sedamoodi, et keegi urineeris sirelipõõsasse. Alguses ei saanud aru, et kes aga siis tundsin joa järgi ära, katkendlik ja vähese survega. Mati! Teisel pool aga riputas naabrinaine aluspükse nöörile kuivama ning kolmandas küljes tšillis koer kuudi ees ja desinfitseeris oma mune.

Kõlgutasin pesa serval jalgu ja õhkasin, ohh küll on ikka ilus. See ongi vist elu mida näitlejad ja ärimehed suurlinnades elavad. Oleks veel kauemgi kena vaadet ja head suutäit nautinud aga siis saabusid sireenide huilates kohale hunnik päästemasinad ning mind tariti korstna otsast alla.

Küsiti mult, et mis mul arus oli? Ma katsusin vastata, et aga pealinnas on selline mood kraana otsas hingepidet võtmas käia.

“Pealinnas pealinnas…”, põrutas päästja, “kle Vello, sa ju juba 42, kas sa siis ei tea, et las nemad seal pealinnas lasevad end kasvõi kraanaga kuu peale tõsta ega meie ei pea siin kõike lollusi kohe järgi ahvima!”.

Sel ajal kui minuga pragati, tekkis mul aga uus mõte, et oot-oot, kogu see õhtusöök, kogu see üritus peab ju kusagilt kaudu ükskord välja ka tulema. Kas siin ei ole mitte innovatsioonikoht? Prooviks selle asja ka taevastes kõrgustes ära.

Õhtuhämaruses ajasingi aiamaale kolmnurkredeli püsti, ronisin ise sinna otsa ning lasin püksid alla. Ai sa krt, kohe teine tulemine oli! Hoopis nüansirikkam ja meeldivalt õhuline. Sealsamas asjatades mõtlesin ärinime ka välja. Ega nüüd polegi muud, kui saadan selle maaelu pikalt, põrutan linna, küsin EAS´ist starditoetused peale, siis ajan oma Kakk in the sky redeli, Dinner in the sky kraana kõrvale püsti ja panen bisnessi käima!