Anekdoot: Kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljaspoole jääb

FOTO: Pixabay

Ühe suurema vöi ka väiksema kaliibriga sümpoosiumi käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste kandidaati: kaks füüsikut ja matemaatik. Kõik meesterahvad.

Istuvad, vestlevad intelligentselt ja siis korraga põleb laelamp sirinaga läbi. Et ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise koosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja.

Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani, siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktsioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis doktoritele kena olemist ja lahkus.

Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates: "Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda sealt enam ei saa?"

Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsens – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu jne – peab ka välja tulema!

Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja aga see sealt enam ei tule (kontrollitud ja teaduslik fakt!).

Paus.

Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge.

Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millesti aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut.

Naerukrampides väänlev öde ei ole muuks suuteline, kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte.

Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja lamp tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni.

Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs jne: 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.

Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes:

„No ei ole selline asi vöimalik!”

Ja lükkab lambi endale suhu.

Takso keerab ringi, sisenevad traumapunkti, tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad, võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.

Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, et milles asi.

Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu.... Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti.

Õde ei anna sedakorda enam sellevõrragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: "Muidu, raisk, jäätegi mul siin hommikuni käima!"

Sõidavad tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi arendada ei saa.

Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma.

Kummardub, vaatab autosse ja küsib:

"Ja kuhu sa neid imbetsille vead???"

Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib:

„Mis kuradi imbetsille?! Siin autos on kolm teaduste doktorit!”

Ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute körvale. Suust paistab tal hõõglambi sokkel. Keeravad ringi, söidavad traumapunkti. Õde leti taga nad elustada ei püüagi – joonelt kirurgi juurde.

Koputavad uksele ja kirurg avab, endal pea kuklas ja suu pärani lahti...

Tagasi üles