Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/01/14/12872460t1he782.jpg)
Mees tellib McDonald’sis:
„Viis Big Maci, palun!“
„Kas soovite burgerite juurde ka friikartuleid?“ küsib valvenaeratusega teenindaja.
„Ei.“
„Siis võib-olla koolat?“
„Ei.“
„Fantat? Sprite’i?“
„Ei.“
„Magustoitu?“
„Ei!“
„Kas soovite juurde ketšupit või sinepit?“
„Ei, ainult burgerid!!!“
Teenindaja toob tellitu ja naeratab:
„15.25.“
„Kas maksan sularahas või kaardiga?“ küsib mees teenindaja naeratust jäljendades.
„Kuidas teile sobib.“
„Teeme sularahas. Paberrahas või müntides?“
„Eee… ükskõik.“
„Äkki sooviksite peenemat raha, et klientidele tagasi anda?“
„N-n-noh…“
„Kas 50-, 20- või 10-sendistes?“
„E-e-e-e-e…“
„Mul on ka mõned 1- ja 2-sendised. Teil on ümmargused hinnad, aga vahel läheb ikka vaja. Kas otsin?“
Nüüd juba naeratuseta teenindaja vaatab mehele otsa ja lausub vaikselt: „Sain aru.“