/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/03/10/13000578t1hef7c.jpg)
Anekdoot: sõdurite laupäevane linnaluba
Noored sõjaväelased saavad laupäevaks linnaloa. Peavad 23.30 tagasi olema. Noored mehed lähevad lähedalasuvasse keskusesse, seal aga parasjagu tore pidu hoos. Noorukid õnnelikud, tüdrukuid palju, saavad korralikult tantsida ja vahest muud ka.
Heas tujus ja tantsuhoos ununeb minekuaeg sootumaks ning kui seda märgatakse, siis on jama lahti! Sõdurid peavad nõu, mida teha ja siis…
Samal ajal on aga rooduülev jumala närvis, ükski sõduritest pole lubatud ajal tagasi. Tunnise hilinemisega saabub esimene sõdur.
“Kus sa olid?” käratab rooduülem.
“No juhtus nii, läksin peole, nägin tüdrukut, tantsisime, siis nägin, et pean hakkama tagasi tulema, tüdruk palus oma isa, et see meid hobusega ära tooks. No hakkasime tulema, aga hobune suri tee peal ära. Seepärast läkski kauem aega.”
Rooduülem rahuneb mõnevõrra ja lubab tollel minna.
Saabub teine sõdur.
“Kus sa olid?” käratab rooduülem.
“No juhtus nii, läksin peole, nägin tüdrukut, tantsisime, siis nägin, et pean hakkama tagasi tulema, tüdruk palus oma isa, et see meid hobusega ära tooks. No asusime tulema, aga hobune suri tee peal ära. Seepärast läkski kauem aega.”
Rooduülem väristab vihast lõuga, aga lubab tollelgi minna.
Umbes sama jutuga tuleb veel neli-viis sõdurit.
Rooduülem röögib: “Kartsa panna, vahipatti saadan, Siberisse lähete!!!”
Saabub viimane sõdur.
Ennast vaevu talitsedes küsib rooduülem:
“Kus sa olid?”
“No juhtus nii, et läksin peole, nägin tüdrukut, tantsisime, siis nägin, et pean hakkama tagasi tulema, tüdruk palus oma isa, et see meid hobusega ära tooks. No asusime tulema…”
“Tean, tean,” hakkab rooduülem karjuma, “hobune suri tee peal ära?!”
“Ei, tee oli surnud hobuseid täis ja me ei saanud vankriga mööda….”