Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/03/31/13035115t1hcf78.jpg)
Proua Jänes kergel tõttel
liugleb läbi Lihavõtte,
paneb laastukorvi maha,
akna taha, ukse taha.
Maa on must ja maa on paljas,
laastukorvis rohi haljas,
seitse muna, urvaoks,
tibupoja tere-toks!
Proua Jänes, kuldne hing,
igas jalas kullast king,
käpaküüntel punalakk
särab nagu munalakk,
liugleb-laugleb läbi öö
lihavõtte ilutööl.
Härra Jänes kergel tõttel
liipab läbi Lihavõtte.
Miks ta liipab? Miks ta laapab?
Jalas kitsad hõbesaapad.
Liipab-laapab mööda pidu,
kõrvad ludus, kõrvad lidus.
Miks on ludus? Miks on lidus?
Miks on silmad valust vidus?
Kõrvu rõhub kõvakaap,
kaabul raske suhkruvaap.
Rehmab Jänes: “Tühja valust!
Väike valu ei löö jalust!
Tähtsamad on kenad mõtted,
hüvad pühad Lihavõtted.”