Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/04/15/13056413t1he387.jpg)
Mees läks loomapoodi ja tahtis osta niisugust lemmikut, keda kellelgi teisel pole.
Müüja läks tagaruumi ja tõi sealt välja jääkaru.
Mees läks elevile: “Jääkaru! Ma võtan selle!!!”
Kui mees minema hakkas, hoiatas müüja, et jääkaru nina ei tohi puudutada!
Ühel päeval aga muutus mehe uudishimu nii suureks, et ta otsustas siiski jääkaru nina katsuda.
Jääkaru tõusis tagajalgadele, urises kõvasti ja hakkas meest ümber maja taga ajama.
Kui jääkaru mehe nurka oli ajanud, palvetas too, et suur lemmik teda ära ei sööks.
Karu vaatas hämmastunult meest, tõstis oma võimsa käpa, puudutas sellega õrnalt mehe nina ja lausus:
“Piip-piip sullegi! Nüüd oleme tasa!”