Anekdoot: lugu sellest, kuidas Maali oma Mihklile kalossid ostis

Foto: Shutterstock

Mäletate veel Nõukogude Liidu lõpuaastaid? Poed olid tühjad ja tänavatel õilmitses putkamajandus. Ridamisi kioskeid, mis müüsid kõikvõimalikku kaupa - a la leivapäts ja kirsasaapad kõrvuti riiulis. Kunagi ei teadnud, millises putkast parasjagu midagi tarvilist müügil juhtus olema.

Ja juhtuski, et ühel kenal päeval, N. kubermangu N. linnas sattus kodanik naispensionär (need, kelle kohta kõnekeeles öeldakse "mutike", aga ärge seda sõna kasutage teiste muttide kuuldes - neile see sugugi ei meeldi)... Nojah, kodanik naispensionär, olgu ta nimi näiteks Maali, leidis ühest putkast müügilt kalossid. Nr 46, täpselt tema Mihklile parajad.

Maali tegi kaupa, ulatas raha ja putkas istuv neiu ulatas talle läbi luugi kalossid. Maalikene aga paluma, et kuidas ta nüüd sedasi läheb, kalossid lahtiselt näpuotsas - leiaks neiu ehk mõne karbigi? Neiu sirutas käe, haaras esimese ettejuhtuva karbi, toppis kalossid sisse ja Maali sudis karbi kaenla alla.

Sõidab nüüd Maali bussis. Buss tuubil täis, Maali seisab. Tema taga igavlev noormees hakkas puhtalt ajaviiteks karbilt teksti lugema:

ПРЕЗЕРВАТИВЫ

1000 шт

Nüüd kadus noormehe unisus hetkega. No saanud kohe teisiti, pidi Maalile õlale koputama ja küsima: "Kuule, mammi! Kuhu sa selle kabiga lähed? Ise sent surmale võlgu, sul ei kulu selline karbitäis kohe kuidagimoodi ära."

"Ahh, mis ta on!? Vanemehel kuu aiga lörtsida, siis osta jälle uued!"