Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/04/26/13072272t1h2ae3.jpg)
Mõned aastad tagasi saabus linnavalitsusse (tõsi küll, hiljem selgus et ekslik) kiirteade, et Tallinna rahvas on keskerakondliku linnavõimu vastu üles tõusnud ja linnapea Taavi Aasal tuleb Tallinnast kiiresti põgeneda.
Taavi Aas ajab linnavalitsuse WC-s rutuga vuntsid maha, tõmbab selga juba aastaid selliseks olukorraks valmis hoitud naisteriided, paneb pähe paruka, meigib end, värvib huuli, võtab käekoti näppu ja laseb linnavalitsuse hoone tagauksest vaikselt jalga.
Solarise keskuseni jõudnud, tuleb Aasale mõte proovida, et ega teda juhuslikult ära ei tunta.
Ta ligineb ühele küürakale kepiga vanaeidele ja küsib:
„Kuulge, memm, kas te tunnete mind?”
„Muidugi tunnen! Sa oled ju Taavi Aas!”
„Kuidas te mu ära tundsite???” ehmatab Aas.
„Kuidas sind mitte tunda, Taavi?" vastab vanaeit "Ma ise olen ju Kalle Klandorf!!!”