Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2020/05/01/13080339t1h51a8.jpg)
Üks vana lugu nõukogude ajast:
nimelt selline, et tsirkusekarud "kuluvad ära", nagu kõik teisedki tsirkuseartistid, ja peavad varakult pensionile minema. Aga loomaaeda neid viia ei saa, sest nad ei käitu loomulikult - loomalikult.
Nõukogude partokraatia kasutas neid aegajalt omamoodi - karujahil käimiseks.
Oli siis grupp kõrgemaid seltsimehi meie Lahemaal organiseeritud karujahil ja neile saadeti vastu pensionile läinud karu. Kuidagi läks aga nii, et karu keeras valesse suunda ja sattus ühe kohaliku memmekese peale, kes rattaga viis piima pukki. Karu nähes naine ehmus, jättis ratta ja mannergu sinnasamma ja lidus minema, nagu jalad võtsid.
Karu ei olnud kade - limpsis piima ära ja vaatas siis, et oo, pagana tuttav riistapuu!
Ja lugu lõppes siis sellega, et jahiseltskond oli oma lavatsil ootel ja äkki tulebki karu - sõidab rõõmsasti ja lööb ise käsi kokku...