Anekdoot: saanud kord üks kolhoos Siberis enneolematu viljasaagi

Foto: Pixabay

Saanud kord üks kolhoos Siberis enneolematu viljasaagi - hektarilt terve tsentneri vilja! Töövõidu eest premeeriti Moskva poolt kolhoosi sõiduautoga "Volga". Ainult et kolhoosi esimees oli mõistlik ja lihtne mees ning teid, mida mööda "Volgaga" sõita, nagunii eriti seal polnud. Tema ajas oma asju hobuse seljas edasi. Palus "luksusauto" mõnele heale töömehele anda, kes seda ka ühtlasi korras oskaks ja suudaks hoida.

Kolhoos otsustas, et kohalik sepp on ainus mees, kes rauatööd teha oskab ning "Volga" anti talle.

Sõitis sepp "Volgaga" nädala, sõitis kakski. Sõitis isegi tüki kolmandat kuni sõitis kraavi. Selle peale kutsuti rajooni rahvakohus kokku ning hakati asja arutama.

"Sepp kurat, see pole õige mees," karjuti kohtus kohalik prokurör: "Tema isa oli juba valgekaartlane, ega sepp ise ei saa parem olla! Lööme sepa maha!". Arutati küsimust kuni jõuti arusaamisele, et ei seppa tohi tappa. Sepp on külas ainus mees, kes rauatööd tunneb. Kui sepp maha lüüa, pole enam kedagi, kes oskaks "Volga" ära parandada ja sellest võiks pahandus tulla. Lausa Moskva tasemel.

Otsustati, et seppa maha ei lööda. Selle asemel aetakse kinni kõik maaparanduskraavid, et sepp enam kraavi sõita ei saaks.

Sepp tegi "Volga" korda ja sõitis sellega rõõmsalt edasi. Sõitis nädala. Sõitis teise. Sõitis tüki kolmandatki, kuni sõitis vastu puud. Sellest tuli kolhoosis suur jama ja rahvakohus kutsuti taas kord kokku sepa küsimust arutama.

"Sepp kurat, see pole õige mees," jõuti juba teistkordsele järeldusele: "Tema isa oli juba valgekaartlane, ega sepp ise saa parem olla! Lööme sepa maha!". Arutati küsimust ja jõuti arusaamisele, et seppa siiski ei tohi tappa. Siis poleks kedagi, kes "Volga" ära parandaks ja sellest võiks suur kahju sündida kogu piirkonna rahvamajandusele kui lugu Moskvani jõuab, et kuidas kolhoosis nende kingitust koheldi. Otsustati, et sepp teeb auto korda ja sõidab sellega edasi, aga edasiste õnnetuste vältimiseks otsustati maha raiuda kogu kolhoosi mets.

Sepp tegi "Volga" korda ja sõitis sellega rõõmsalt edasi. Sõitis nädala, sõitis kaks. Sõitis tüki kolmandatki, siis aga ajas hoopis inimese alla. Täitsa surnuks kohe.

No nüüd kogunes rajooni rahvakohus päris mornis meeleolus. Nii hullu asja polnud selles piirkonnas isegi sõja ajal juhtunud. Viimane suurem õnnetus jäi nimelt tsaariaega, kus näljane jääkaru oli kusagil sealkandis terve klassitäie lapsi koos kooliõpetajaga ära söönud.

Kohus teadis, veri nõuab verd. Kohe kui rahvakohus oli kogunenud kostusid rahva seast hüüded.

"Sepp, kurat, see pole õige mees!"

"Sepa isa oli valgekaartlane, sepp on ise ka mõrtsukas. Käbi ei kuku kännust kaugele!"

"Mõistame sepa mahalaskmisele!"

Küllap sepp olekski sedapuhku maha lastud kui kolhoosi esimees (nagu loo alguses öeldud - pragmaatiline, mõistlik, igati kaalutlev ja tark inimene) poleks sepa kaitseks välja astunud. Kolhoosi esimees palus vaikust ning rääkis: "Ei seppa või puutuda, tema on kolhoosis ainuke mees, kes rauatööd teha oskab. Samas on see koer surma igat pidi ära teeninud. Keeras perse siin kogu rahvamajanduse koos selle kõikvõimalike produktidega. Kuivenduskraavid ajasime täis ja põllud jäid vee alla ja igikeltsa sisse uute põldude rajamine nõuab vähemalt pool sajandit. Oma suured viljasaagid võime unustada! Mets, mis olnuks teine võimalik sissetulekuallikas, selle võtsime viimseni maha ja see kasvab tagasi alles saja aasta pärast. Seega ei ole meil enam toitu ega Moskva-poolseid toetusi. Lõpuks sõitis see tõbras inimese ka surnuks. Tapaks raisa ise hea meelega maha, aga keegi peab "Volga" ära parandama ja muid rauatöid ka siin tegema. Ei seppa saa tappa. Aga teate kallis rahvas, meil on kaks puuseppa, nende mahalaskmine toob kolhoosile vähem kahju."