Anekdoot: sina, loomade kuningas, lased mingil jänesel end peksta?!

Foto: Pixabay

Pikutab savannis isalõvi oma kaasa seltsis, kui äkki kargab puhmast välja jänes, virutab isalõvile täiega vastu vahtimist ja jookseb ise minema.

Isalõvi ei liiguta lillegi ja emalõvi on täis üllatust:

"Sina, loomade kuningas, lased mingil jänesel end peksta ja lubad tal karistamatult minema joosta?! Otsemaid mina püüa ta kinni ja söö ära!!!"

Isalõvi kostab vastu: "Ei hakka mina seda pikk-kõrva taga ajama, loomade kuningale ei ole see eriti väärikas..."

Järgmisel päeval lugu kordub - tuleb jänes, teeb paar tantsusammu ja virutab taas lõvile vastu vahtimist, ise pistab punuma. Emalõvi muidugi kohe näägutama, kuid kuningas on vana rahu ise.

Kolmandal päeval sama lugu ja nii ka neljandal, viiendal ja kuuendalgi päeval.

Seitsmendal päeval ei pea emalõvi närv enam vastu ja ta tormab tülinorijat karistama.

Jänes jookseb ja põikleb, teeb haake ja kavaldab, kuni jõuab toruni, millesse sisse hüppab. Emalõvi muidugi ronib talle järele ja- oh häda - jääb torusse kinni!

Jänes lipsab aga toru teisest otsast välja ja sätib emalõvile mehiselt asja ära.

Õhtu kulub, emalõvi suudab end lõpuks torust välja kangutada ja veab end pikutava abikaasani.

Loomade kuningas vaatab emalõvile otsa, heidab siis pilgu kellale ja küsib:

"Noh, kas jõudsid ka selle toruni?"