Leelo Tungla liigutav Ukraina sõjast inspireeritud luuletus

Foto: Pixabay

Miski ei kao ega teki,

vaid muudab kuju ja olekut.

Ka kurjus ei kao ega teki

ega kuuluta enda taastulekut.

Äkki ta lihtsalt on kohal

nii relva kui sõnaga – kõigega.

Laiutab maailma kohal

ja õiendab arveid õigega.

Võõrast maad endale võtta

jälle võib raua ja tulega.

Alandlik hõimlane tõttab

õigustust leidma veel sulega.

Niiviisi – kildhaaval, tükati

maailma haaravad alatud.

Ajakell tagasi lükati,

ajaloost tõde on salatud.

Kutsuda kurjusejõugud

võivad end teistmoodi nimega –

ahnet ja alatut tõugu

ära neis tunda võib pime ka.

Õhk karjub süütute verest –

võimsad on vait nagu tunagi.

Siitsamast, meiegi perest

paljusid vaenati kunagi…

Peagi ehk raudteejaamas

ootel on küüditusvaguneid…

Tapja on mundrile saamas

uusi ja säravaid paguneid.

Ärevalt arvuti avad –

lootus ei taha veel kustuda…

Seda, et peagi on kevad,

isegi raske on uskuda.

Ometi lippu kord heiskab

sinilill hommikul sumedal!

Sina ju tead, kus ta peita

juuri võib praegu veel lume all…

(Leelo Tungal)