/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2024/05/14/16071969t1h79bf.jpg)
Anekdoot: ühiskaardi valideerimine
Mõned päevad tagasi sattusin kasutama ühistransporti.
Pressinud ennast pilgeni täis bussi, hakkasin uurima võimalusi kaardi valideerimiseks.
Paistab, et ise ei küüni validaatorini, noh, selge siis, et tuleb kaart edasi anda.
Vaatan enda ees seisvat meesterahvast ja mõtlen: kuidas tema poole pöörduda, kas sinatades või teietades? Mõtlen loogiliselt.
Kui see meesterahvas eelmise peatuses maha ei läinud, siis järelikult sõidab ta minu linnaossa. Sõidab, lilled peos, järelikult naise juurde.
Lilled on ilusad, järelikult ilusa naise juurde. Linnaosas, kus ma elan, on ainult kaks ilusat naist: minu abikaasa ja minu armuke.
Minu armukese juurde see mees ei saa sõita, kuna parajasti sõidan ise tema juurde. Järelikult sõidab ta minu naise juurde!
Minu naisel on kaks armukest: Pets ja Tiit. Pets ei saa see olla, kuna ta on ära Rootsis töölähetusel, seega:
"Näh, Tiit, piiksuta minu kaart ka läbi!"
"Kust Te mind tunnete?!?"