Anekdoot: filosoofilised mõtted tervisespordist

Foto: Pixabay

Mõningaid filosoofilisi mõtteid tervisespordist:

1. Minu vanaema hakkas kõndima 5 km päevas, kui ta sai 60 aastat vanaks. Praeguseks on ta 97 ja meil pole õrna aimu, kus ta võiks olla.

2. Ainukene põhjus, mis võiks mind jooksma ajada, on see, et kuulda veelkord elus oma kiirenenud hingamist.

3. Eelmisel aastal astudes terviseklubisse, raiskasin selle peale suure summa eurosid, kuid ei kaotanud ainsatki kilogrammi. Pigem vastupidi. Järeldus - ilmselt peab seal aeg-ajalt ka kohal käima...

4. Hommikvõimlemist peaks tegema varahommikul, enne, kui aju aru saab, mis teoksil.

5. Ma ei tee kummardusi, et puudutada sõrmedega varbaid, sest kui Vanajumal oleks tahtnud, et me seda suudaksime, oleks ta varbad paigutanud kehal tunduvalt kõrgemale.

6. Mulle pakuvad tõelist naudingut pikad jalutuskäigud. Eriti, kui neid teevad inimesed, kes mind tõeliselt ärritavad.

7. Mul on väga viletsad puusad, kuid õnneks mu kõht varjab selle puuduse.

8. Sportides iga päev lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve.

9. Ja lõpuks - ma ei hakka jooksma juba sellepärast, kuna sellise tegevuse juures on oht, et alkohol võib klaasist välja loksuda!