Anekdoot: seati suund järvedest rikkasse maakohta

Kaks sõpra otsustasid minna kalale.

Pakiti asjad ja seati suund järvedest rikkasse maakohta.

Püüti kala ja kõik oleks olnud parimas korras, kui äkki poleks taevast katnud tumedad pilved. Äike oli metsik, ulatudes tormini.

Meeste telk lendas kohe äikese alguses minema ja nii sõidetigi siis läbimärgadena lähima talu juurde. Ukse avas meeldiv naine, kes aga kohe ütles:

"Kahjuks ei saa ma teid majja ööbima lasta. Mu mees suri just äsja ja naabrid on meil selles asjas väga tähelepanelikud!"

"Ärge muretsege!" ütles selle peale Jaan. "Meid rahuldab ka ulualune küünis!"

Möödus aasta.

Ühel päeval oli Jaani postkastis kiri, mille oli postitanud neid küüni lubanud lese advokaat.

Jaan luges kirja läbi ja läks oma sõbra juurde.

"Kuule, Juhan, kas sa mäletad veel seda ilusat leske, kelle küünis me kalavetelt tulles ööbisime?"

"Miks ei mäleta!"

"Juhan, räägi nüüd ausalt, kas sa läksid öösel lese juurde majja ja hullasid temaga?"

"Kõik õige! Vahva naine oli!"

"Ja sa esinesid tema ees minu nimega, varjates enda nime?"

Mees punastas, langetas pea ja tunnistas, et nii see oli...

"Ega midagi, hea sõber! Suurimad tänud sulle! Lesknaine suri nädalapäevad tagasi ja pärandas kogu oma maise varanduse mulle!"