/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2024/10/14/16418933t1hc416.jpg)
Elab ühes kaunis linnas, paneelmaja teisel korrusel, üks imekaunis naine.
Asja teeb huvitavaks see, et tal oli ka mees olemas.
Õnneks meremees, kes oli pidevalt kodust ära. Nii käis tal siis igasugu lahedaid armukesi külas.
Ühel kenal päeval tuli üks armuke lausa hobusega.
Sättis kenasti hobuse akna alla, juhuks kui peaks naise mees kogemata koju tulema siis hää hobuse selga hüpata ja minema kapata.
Tegelevad siis voodis igasugu lahedate asjadega, kui korraga koputab keegi uksele...
Sedamaid on poolalasti mees aknast väljas. Naine paneb akna kinni ja läheb vaatab, kes seal ukse taga on.
Ukse taga seisab hobune, kes ütleb täiesti selges eesti keeles:
„Ma väga vabandan, et teid segasin, aga öelge palun mu peremehele edasi, et väljas hakkas vihma sadama. Ma ootan teda trepikojas!"