/nginx/o/2019/10/25/12686388t1h70c0.png)
/nginx/o/2022/06/30/14662748t1h51f7.jpg)
Elas ühes pisikeses Eestimaa külas noormees Albert, kes pidas kohalikus rajoonis sibi ametit (tõlkes siis fekalist). Tubli töömees oli!
Vuras oma väikese pasatünniga külast külla ja alati said kõik majaelanikud oma majade käimla sitatünnid õigel ajal tühjaks.
Ühel päeval korraldati kohalikus külakõrtsis diskoõhtu. Seal sai Albert tuttavaks neiu Elviiraga. Kurameerisid noored paar nädalat ja siis teatas Elviira, et tema vanemad paluvad noormehe õhtusöögile.
Albert tormas kohe koju, hüppas vanni, kuid mitte kui midagi. Tee või tina aga sitahais oli ikka küljes. Tormas siis poodi ja pidas tuttava poepidajaga nõu. See soovitas ennast pesta männiokka šampooniga. Pidi kõik haisu koheselt maha võtma. Nii Albert tegigi. Sättis lõpuks veidi kortsus ülikonna selga, lõi triibuliste sokkide otsa veits päevinäinud kriimulised kingad ja läks.
Kui noored lauas istusid, astus ema praevaagnaga sisse. Asetas vaagna lauale ja hakkas nagu midagi otsima... Vedas ninaga õhku, avas akna, vaatas laua alla, siis jälle kapi alla....
"Ema, kadunud on midagi või? küsis Elviira.
"Eiii, kadunud pole midagi. Kuid toas on selline imelik hais, nagu oleks keegi männimetsa sittunud...."